neljapäev, 4. mai 2017

18.aprill - ... - Moree , Namoi Cotton

Moree. Ajalooliselt tuntud kui kõva põllumajanduse ja põllumajandajate sõlmpunkt. Nii on, ükskõik mis küljest linna sisse sõita, jäävad esimesena silma traktorite, kombainide ja muude kultivaatorite müügi, hoolduse või tuunimisega tegelevad bisnessid. Teise asjana jäi silma palju abosid. Tuterdavad mööda uulitsat ringi. Kui on vaja üle tee minna, siis pannakse õkva üle tee. Kui on vaja raha, siis näiteks lüüakse pimeduse varjus kuskil hämaramas elurajoonis auto aken sodiks ja võetakse 10 daala väärtuses sente kaasa. Veel on need loomad ära õppinud, et valged inimesed hoiavad tarade taga tihtipeale mingeid väärtuslikke ja läikivaid asju, seega vahel kargavad nad ka üle tarade. Aga ei tasu üldistada ja päris lootust kaotada, ajalugu on näinud ka evolutsioonis kaugemale jõudnud pärismaalaste järeltulijaid, täitsa arukaid või andekaid tegelasi nagu poliitik Neville Bonner või olümpiavõitja sprinter Cathy Freeman.

19.aprilli hommikuks oodati siis potentsiaalset tulevast tööjõudu a la mingisse päevakeskuse saali induction day´le. Mingi 60 noort töötajat paigutati laudade taha istuma, 45 lk manifest oli kõigile juba lauale paigutatud. Seal jätkus nämmutamist ikka mingi pärastlõunani, alustades sellest mis on Namoi Cottoni missioon, visioon ja väärtushinnangud. Paar peatükki maksustamisest, paar lehekülge tasustamisest olid ka sellised olulisemad asjad. Võibolla liiga palju aega kulutati sellele, et ärge ikka toppige jäsemeid või pead töötavasse masinasse, ärge jookske nurga tagant välja tagurdava traktori pidureid testima, milliseid silte võib puuvilla puhastustsehhist leida, milliseid tulekustuteid võib sealt leida, milliseid redeleid võib leida. Oi ja eraldi teema oli astmaga, kuidas ära tunda, mis võib põhjustada, mis võib mitte põhjustada, kuidas esmaabi anda, kuidas mitte esmaabi anda. Astma paistab hetkel veel olevat suurem oht Austraalia ühiskonnale kui Põhja-Korea oma ainukese ekspordi-artikliga - ähvardustega. Aga ei, igale läbitud teemale pidi allkirja alla viskama, et juhul kui keegi peale suure pühendumuse ja panuse endast veel midagi Ashley või Wathagar cotton gin´i maha jätab, siis oleks lähedastele vähem seletamist ja klattimist. Cateringi pakuti ka pauside ajal, ning kogu see pull oli mingi tariifi järgi tasustatud ka.

Järgmisel hommikul oodati kõiki Ashley omasid siis Ashley gin´i (mugavam sõna kui töötlemise tehas), kus kõik said näidata, et ega induction day´l läbitud teemad pole ühest kõrvast sisse, teisest kõrvast välja jooksnud. Gin, nagu neid puhastusvabrikuid nimetatakse, tuleneb väidetavalt sõnast Engine ehk siis mootor. Ja ega need gin´i masinad/puhastusliinid oma suuruse ja müra poolest ausalt öeldes laevamasinatele alla ei jää.

Väike hommikune kohviring ja tutvustusvoor gin manager Shane eestvedamisel ja aktiivsel küsitlemisel. Kahe vahetuse peale oli mingi 30 hooajatöölist kokku kupatatud sinna, enamus on eestlased, kaks sommi, kaks prantslast ja mingi kuus iisraellast. Kuigi induction day´l pandi kõigile südamele et ärge jumala eest kuidagi kaastöötajaid ahistage ning ärge ennast laske ahistada, siis boss oli vist sellel ajal saalist väljas. Iisraeli kutist Davidist sai bin Laden, prantslane Balthazar sai nimeks Bob. Loomulikult need hüüdnimed kleepusid külge, Osama ja Bob. Küsiti veel, et millega keegi siis Aussis või koduriigis tegelenud on, peale iseendaga tegelemise  muidugi ja et mida keegi enamvähem teha tahaks siin gin´is. Öeldi et CV´de põhjal on muidugi bossudel mingi aimdus olemas, mida keegi teha võiks. Osama hõikas kõige kiiremini, et ta tahaks Trashman olla, et siis ta oleks väga häppi ja näpud püsti. Oli vist Mossadist selle positsiooni kohta siseinfot saanud, aga etteruttavalt võib öelda et suht kõige lebom tiksumine on see Trashmani koht küll. Osad preilid ütlesid et nad võivad Books&Bagse teha, ehk siis pakendamisel abistamine ja näidiste võtmine. Kaks Eesti kutti volunteerisid ennast frontloaderi peale, valmistoodangut virnastama ja rekkade peale tõstma. Aga põhimõtteliselt hunnik kohti olid veel lahtised.

Igaljuhul kui kohvid ja teed olid puhkeruumis enamvähem joodud, viidi meid väikesele ringkäigule, et kust otsast siis puuvilla rull sisse pannakse ja kuskohast midagi välja pudenema hakkab. Vaikne ja puhas oli, sest liine poldud veel käima pandud. Kõik see 30 matsi jagati enamvähem kolme gruppi. Ühed said tutvuma minna redelite ohutu kasutamise ja käitlemisega, teised mingit kokkurullitud koormakatet õige tehnikaga tõstma ja kolmandad survestatud õhuvoolikuga mängima.



Kogu spektaakel käib siis nii, et rekkatega tuuakse pidevalt ladustamise põllule (sest tegu on ikka suurema asjaga kui plats või väljak) umbes 2.5 tonniseid rulle ehk puuvilla mooduleid . Enamasti on autorongi peal 10-12 rulli. Enamasti on tegu B-double ehk siis kahehaagiseliste autorongidega. Nõrgad, naised ja lapsed on vahel toonud ka ühehaagiselise autorongiga, ehk siis meie mõistes rekkaga, veduk + haagis. Kõik sissetulev ja väljaminev autorongide vool veereb territooriumi väravas kaalumajast läbi, kust saadakse siis ka juhised, et millisele platsile suunduda, millise rea juurde vms. Hiljem korjab moonbuggy mees kaalumajast saadud juhiste ja lehtede järgi õigest reast rullid ülesse ja kihutab nendega sissesöötmise lindi juurde. Seal rullid lindile, väike astang flipib need mingil hetkel 90kraadi otsa peale püsti, nagu moosipurgi, kui hästi läheb. Ühel hetkel korjavad neli metallist käppa 2.5 tonni puuvilla ümbert tugevamast kilest, ühe kirjaniku auks ja tervituseks ütleks isegi polüetüleenist ümbrise ära ning mingi rehepeksumasin lööb kogu villa torudesse. Torudes liiguvad need üle- ja alarõhu abil kõigepealt läbi kuivatist, siis mingist elementaarsemast puhastist ja lõpuks mingist vähe nutisemast puhastist. Alles jääb puhas, valge puuvill, mis lapatakse pika laia lindina kihiti 250kg kottidesse. Ebakvaliteetsem kraam ja suuremad jäägid lendavad torude abil Trashmani majja, kus nendest mingi põhupalli laadne asi pressitakse, mis ka müügiks läheb. Mingid väiksemad jäägid ja kestad-kõrred lendab trashmani maja kõrval traktori järelhaagisesse. Mingi valemiga eemaldatakse veel kuskilt poole protsessi pealt puuvilla sisse jäänud seemned, need hangeldatakse ka eraldi maha, pidevalt käivad rekkad ühe kolu all neid omale haagistesse sahistamas. Kui ma õigesti asjast aru olen saanud, siis ühest 2.5 tonnisest puuvilla moodulist saab peale kuivatamist ja töötlemist umbes 1 tonni puhast kõrge kvaliteediga puuvilla. Kuna viimati töötas tehas umbes 50% võimsusega, siis ligikaudu iga 8 minuti tagant läheb uus 2.5 tonnine moodul jahvatist sisse ning iga 2 minuti tagant tuleb gin´i teisest otsast 250kg puhta puuvilla pakk välja. Ehk siis peaks minema 2x kiiremaks asi, aga hetkel jh ei ole kolmandat puhastusliini käima saadud. Kõik katsed on piirdunud sellega, et midagi lendab kuskilt laiali ning gin´i sisemus või ümbrus on puuvilla ja tolmu täis.

Tegelikult võiks veelgi pikemalt spekuleerida, erinevatest puuvilla moodulite autodele laadimise ja mahalaadimise meetoditest, aga ma säästan seekord lugejaid sellest. Meil Ashley´s kui rekkad on jõudnud põllul õige ladustusrea juurde, lendavad kohale üks mees suure Volvo frontloaderiga ehk frontaal-laaduriga, teine mees veelgi suurema infield loaderiga. Üks tõstab teisele rekka pealt rullid ette, teine läheb paneb ilusti rivi peale ära.

Kuna esimene päev läks peamiselt redelite, koormakile rullide ja suruõhuga mängimise peale, siis teisel päeval võeti kuuene punt rohkem masinate vastu huvi üles näidanud kutte kaasa ja läksime siis ladustusväljaku peale mängima. Gerdile öeldi veel, et sina võta see Toyota Hilux ja too ülejäänud rahvas 52. rea juurde. Mina ja Suomala Kalle lendasime kohale Volvo frontloaderiga, nii et lokid tuules lehvisid, nagu kirikusse kiirustaval abielupaaril. Tõstsime seal siis Rohani valvsa pilgu all ja näpunäidete järgi rulle rekka pealt maha ja kõik said neid rivvi paigutada, kuni lendas jällegi Toyota Hiluxi aga mulletiga varustet Darren kohale, et Which one of yous is Juunas. Ütlesin Yo ja viskasin käpa püsti, öeldi et tavai sa hakkad Roveriks, tule kaasa läheme vaatame teised masinad ka üle ehk siis läbime koolituse ja paneme allkirjad alla. Ei olnud eriline kunsttükk 2x250kg kotte frontloaderiga ümber paigutada ja üksteise otsa virnastada, jäädi rahule, sai jällegi allkirjad paberitele joonistada.

Järgmisel päeval näidati Trashmani tööd ka. Sõltuvalt puuvilla kvaliteedist saab põhupall pressi all valmis 30-70 minutiga. Seejärel on see vaja kaheksa plastikust lindi ja pneumaatilise käristiga kokku käristada ning konveieri abil toast välja suristada. Iga paari tunni tagant saab traktori käru ka peenemat sodi täis, mis on vaja siis ladustamispõllu tahanurka vagudesse kallata. Pidavat minema loomadele allapanekuks see, et igale saadusele on seal kasutusvaldkond olemas. Ühesõnaga korralik tiksumise töö ikka, jood kohvi või teed ja loed raamatut.

Minule usaldatud ametikoht ehk siis Rover ehk siis masinameestele asenduse andja on suht vaheldusrikas. 2 päeva annad moonbuggy vennale puhkust, 2 päeva ühele frontloaderi mehele valmistoodangu platsil ja 2 päeva trashi mehele. Siis puhkad 2 päeva ise. Gin´is käib elu 24h, kahes vahetuses. Mind paigutati öisesse, iseenesest võiks seda võtta komplimendina, kuna põhiboss ütles esimestel päevadel kohe et paigutab esialgu pädevamad nightshifti, kes ise võiks hakkama saada. Et siis saab tema ka öösel oma rantšos rahulikult und lasta. Rantšo asub täpselt gin´i kõrval, hobused käivad ikka aegajalt aia ääres uudistamas, et mis värk on. Vana paneb ise rahuloleva näoga jalgsi tööle ja koju ja lõunale. Öises vahetuses on eeliseid veel tegelt, palk on 15% suurem, rekkate sisse-välja liiklus on ka öösel nullilähedane. Alguses räägiti ka midagi, et mõne nädala kaupa swapitakse öine vahetus päevasesse ja vastupidi. Hiljem oleme mõnega seal arutanud, et ega väga ei tahakski päevasesse vahetusse vist enam, et rekkate järjekord oleks ukse taga, UHF raadio 30 kanal pidevat möla täis, et minge sinna, tehke seda, võtke sealt, pange sinna. Öösel hea rahulik toimetada ja timmida seal. Et põhimõtteliselt on meie ülevaloleku aeg sünkroonis siis kodustega Eestis (ja ka Soomes).

Moodulite toimetamine sissesöötmisliinile. Kui rekka pealt maha laadides või siis moonbuggy vennal üles korjates õnnestub mõni rull natuke lõhki või vormist välja sõita, on see mõistlikum paigutada liini kõrvale rööbaste vahele. Sealt saab rööbastel liikuva rehepeksumasinaga selle ikkagi torudesse peksta.
Aga jah, suuremat sorti Detroit Dieseli jõuallikas jõurab külje peal. Käigud, tuled, aeglustid, blokdiffer käivad sisse tumbler nupukestest. Tuled on suht võimsad, tahavaate kaamera on ka. Pimeda nurga vältimiseks oli ka ees vasakus pardas kaamera, aga segastel asjaoludel ja mitteametlikel andmetel päevase vahetuse põgusa kinnijäämise/lahtisikutamise tõttu see viimati ei töötanud. Kangist saab veel esiotsa üles-alla liigutada ja peale/mahalaadimise linte jooksutada. Kellel vähegi arunatukest ja eluisu on hoiab igaljuhul selle piiratud väljavaatega mitmekümne tonnise puuvilla mürsu trajektoorilt kõrvale, aga väidetavalt on aegade jooksul ikka mõni kodanik sealt alt läbi käinud.

Rohani eestvedamisel ning Mauri ja Gerdi kõige suuremal kaasaminekul, valmis feeder bay kõrvale rauast fermidele varjualune. Kindlalt kõva nominent Moree tasandike 2017 aastaehitiseks, vähemalt polüetüleen-ehitiste kategoorias.



Nägu on küll selline nagu oleks käsitsi need sinna kolmandasse kihti ladunud, tegelikult ikkagi frontloaderiga. Uuemal JCB laaduril on Bluetooth toega raadio, nahkiste, konditsiooner. Päris mugav ja tõhus relv millega aega sisustada.
Algul lasti kolmekihilisi ridu panna, hiljem taheti juba neljaseid. Aga jh, kuna üks kott kaalub 225-250kg, siis Laomees Lagunovi kombel harjavarrega nügides neid väga alla võtma ei läheks.




Ühel hommikul jäid maantee ääres interaktiivsetel tabloodel silma teated, et iga hetk on sellel lõigul mega laia ja ülimalt ülegabariidilist veost oodata. Kiirelt kalibreerisin peeglist vaadates Toyota üle, et pole ta nii suur ju midagi, mis te mehed pabistate. Aga nagu vanasõna ütleb, meest sõnast, häda ajab härja kaevu jne. Kõigepealt tulid mitu maasturit Oversize kirjadega, mis nagu presidendi korteež kangesti vastassuunda kippusid ning igatemoodi vilgutasid ja sireenitasid. Kuna minust eespool ja tagapool liiklusvoog aupaklikult teeserva poole tõmbus, käitusin ka samamoodi. Peatselt hakkas mingi killavoor paistma jah. Kaks veokit olid jäigalt ühendatud ning sellist kaadervärki sikutasid enda järgi siis. Paistis olevat ilma rataste ja kastita kaevanduse kallur. Rattarumm igatahes ulatus mitu meetrit vastassuuna vööndisse :D. Oversize veosena veetakse ka sama kaadervärgi rattaid, aga see pole muidugi nii kolossaalne ettevõtmine.

Aga okei, aitab selleks korraks küll vast. Teine päev juba uued jutud, aga väga võimalik et natuke käsitleme ka juba varemalt läbitud teemasid. Moree linnakesest ja linnaosadest on paar pilti ilmutamisel. Püsige liinil.