12.veebruar 2018 - Ma olen vist maailma kõige mittejärjepidevam blogipidaja :D. Toobeah, Moree, Melbourne jõudmine

Eelmised rekordid said nüüd poolkogemata kombel täielikult purustatud, viimasest postitusest on natuke rohkem kui 2,5 kuud. Krt eks siin riigis varsti peaaegu aasta aega oldud ka, et võibolla kui algul mingid asjad olid wow, misasja, niimoodi käibki asi, siis nüüdseks oled nagu natuke harjunud, kuidas siin mingid asjad käivad, mis asjad maksavad, mis hea, mis halb jne. Aga lugejate lahkel loal ja muidugi suurte vabanduste saatel, hakkaks seda 2,5 kuud kuskilt otsast siis harutama ja jutustama. Olen ennast mugavalt Tooleybuc´i pubi/hostelisse sisse seadnud, otse Murray riveri kõrvale. Sellelt mitte just maailma ilusaimale panoraamile kandideerivalt fotolt on näha ka üle Murray jõe viivat tõstetava keskosaga single-lane pontoonsilda, mingid jube ägedad ja haruldased ja vajalikud sillad siinkandis. Et kui ikka tahetakse Oasis of the Seas või Tallink Megastariga näiteks Swan Hillist mööda Murray jõge Mildurasse põrutada, siis kahjuks see pole küll käesoleva taristu ning jõe veetasemega võimalik, küll aga kunagi mingite aurulaevukeste ja pargaste jaoks neid sildasid siin kergitati.

 Aga jah, hakkame meie vaikselt pealegi siis kuskilt otsast minema, kus eelmisel korral pooleli jäime. Nimelt Katri möllis meid kolmekesi (Katri, Asko ja mina) Goondiwindi lähistele Toobeah külla puuvilla farmi lihtsa töö sulasteks, kohalikus keeles casual farmhandideks. Teada oli et stickpickingut tuleb kõvasti teha, vahel mingeid muid töid ka, jooksvalt. Minu mäletamist mööda ei tahtnud me nagu sinna farmibossidele öelda, et me läheme vaatame kiiresti ralli ära, et paari päeva pärast tuleksime. Vaid lasti mingi hädavale käiku, et meil siin paaril vennal veel paar veini intekat ja pühapäevaks oleme kohal kui sobib. Sobis väga hästi neile. Pühapäeval ühtegi katset enam vaatama ei läinud, umbes 550km oli vaja sinna farmi sõita ning nii me Coffs Harbouri lähistelt uhke kolmeauto kolonniga läksime. Asko oma Holdeniga ees tempot tegemas, mina Toyotaga väga edukalt tempot järgides ja Mauri ekipaaž tema Holdeniga tempot maha tirides. No ei astunud see tagumine Holden kuidagi mägedest tõusudest üles ning kutsari sõnul oli rehvimustri minimaalne jääksügavus ammu ajalugu, seega suht räbalad pastlad all. Pool teed saime pidevat paduvihma, tore et see tagumine Holden üldse kolonni lõpus kuidagiviisi püsis. Mulle tuttavas linnas Inverellis tegime veel väikese pubiportsu, ning siis pani Mauri auto otse Moree poole, meie mööda põlluvahe maanteid Goondiwindi ja Toobeah suunal. Boggabillas olid kohalikud korravalvurid autode ja juhtide kontrollimise reidi üles seadnud. No ei saanud libedalt läbi, parem esituli oli lähikuudel ennastohverdavalt maanteekiirustelt paar varest teise ilma saatnud, ning oli natuke purunenud. Kobiseti veel midagi, et esirehvid võiks ka ära vahetada, et seesmised servad nats kulunud. Anti kolm nädalat aega, et ära vahetada ja siis mõnda NewSouth Walesi osariigi RMS´i näitama minna. Ütlesin et kamoon Simmo, ma lähen farmi tööle, mul pole vaja üldse oma autoga igapäev ringi kärrata, ja üleüldse farm napilt Queenslandi osariigis, et kas ma Queenslandi ARKI ei või näitama minna. Ei tea, võibolla võid, võibolla ei või, ega politseinik ka kõike teadma ei pea, mine igaksjuhuks Moree RMS´i. Küsisin veel, et no oletame et lasen tuimalt üle teie 21 päevase termini, mis siis teete. Noo, võidakse autol ülevaatus ära katkestada jne, võidakse, aga ei pruugita jne. Et suhteliselt selline parem oleks kui teed, midagi ei pruugi juhtuda kui ei tee, nagu paljud asjad Austraaliamaal. 21 päeva jooksul ma midagi seal ei vahetanud. Aga kui õige aeg lõpuks käes oli, tuli Goondiwindi Supercheap autovaruosade poodi mu parempoolne esituli ära, ainult sada daala maksis, natuke tüüblite ja padrunitega ühe vabapäeva hommikul pusimist ja vahetatud ta oligi. Sai Moreesse paarutatud, mingid tutnoid tahmarõngad ka esisilla alla, mingi service venna juurde näitama, see 15 daala eest korra kiikas garaaži uksevahelt, et kurat on jah täitsa uus tuli, täitsa uued rehvid. Lõi templi ja allkirjad politseionu ettekirjutusele alla, ning siis sain sama paberi RMS´i muti ette lauale visata ja sellega kõik õhus rippuvad kirved ja ülevaatuse katkestamised elimineerida. Et tasub ikka vahel enne maanteel töllerdavaid varese/ronga parvesid nats pidurdada või signaalitada õrnalt.

Nii, aga Toobeah. Kinbeachie puuvilla / tfarm , suure korporatsiooni OneTreeAgriculture poolt suhteliselt hiljuti ostetud. Igast puuvilla, teravilja, loomafarmid laiutavad reeglina hästi suurtel maa-aladel. Vabalt võib olla mingi 30km korda 10km maalapp, kus on peal kümneid põllulappe, masinate kuurid, tööriistade kuurid, kemikaalide / väetiste laod, teravilja silod, loomade söödaplatsid, -kokkuajamise platsid ja siis majad - tööliste majad, farmibossi maja, farmi bossi asetäitja maja. Kuhu nad kõik oma perede, laste, koerte ja hobustega sisse kolinud on. Meile anti elamiseks 5 magamistoaga farmimaja, kahjuks oli ainult üks wc/dušš aga no sai kuidagi hakkama. Majas elasid veel vahelduva eduga kaks aussi kutti, kes kombainide, traktorite juhtimise, lõhkumise ja ka parandamisega tegelesid. Ja siis üks aussi vanamees Ashe, kellele abiks ja seltsiks meid nagu palgati sinna. Et muidu ta oli paar nädalat üksi see casual farmhand olnud. Ega me saime ikka mitu päeva seal niisama vegeteerida, sisse elada, Goondiwindi city´s nillimas käia, sest just oli sadanud ööpäevaga mingi 10cm vihma , sellised tiigid keset põlde, mis mitme nädalaga ka täiesti ära ei kuivanud. Aga jah, kui ühel hetkel põllud kuivad olid ja tööd sai tegema hakata, siis ei kulunud kaua aega kuni see ka selgeks sai. Mingit raketiteadust ei ole, tuleb lihtsalt läbi kammida kaardile märgitud probleemsed põllud või põlluosad, kuhu tulvaveed ja üle kallaste ajavad kraavid on igasugu sõrmejämedusi, käevarre jämedusi või terve väiksema mehe jämedusi oksi/palke kandnud. Halval juhul piisab heast sitkest paarisõrme jämedusest oksast/juurikast, et kombainil mõni lõikenuga ära väänata või ära murda. Samuti lõhuvad need külvajate seemne/õhutorusid , et parem kui põldudel suuri toikaid ei ole. Muidugi on selle stickpickingu jaoks masin olemas, aga maksab see alates paarsada tuhat dollarit, ei pruugi ikkagi head tulemust saada, pidevalt läheb midagi nendel puruks, oodatakse tükk aega varuosi ning siis on ikkagi vaja, et mingid inimesed vahepeal põllud üle käiks.

Tegime oma tublile JohnDeere Gatorile natuke tuuleklaasi tuuningut. Teadjamate meeste sõnul pidi puhtalt Sparco kirjast vähemalt +5heppa juurde tulema ning Shark energiajoogi logo annab ka respekti ja "tänava-krediiti" juurde. Põhimõtteliselt katuse ja rooliga atv, või siis 4x4 offroad golfikäru, või minitraktor, ei oskagi head nimetust sellele masinale anda. ATV tehnika igaljuhul peal, 850ccm kolmepütiline kone, variaatorkast koos aeglustiga, 4wd koos difrilukkudega. Et liikus edasi ja ronis küll kui vaja.


Siit pildi servast paistab veel suht uue malli Case Maxxumi traka. täitsa mitmel korral saime sellega ka ringi käulata. Nt kui vihma oli sadanud kõvasti või siis kui ilm liiga palav oli, et mööda põldusid ringi koperdada ja oksi Gatori kärusse loopida. Siis saime vanu looma-aedikuid ja -söödaplatse lammutada, kopaga betooni maast üles kraapida või siis aiaposte välja sikutada. Traktori taga veovõtuvõlli otsas istus traadikerija, et ilmselt taibukamad lugejad võivad järeldada, mis sellega teha sai. Algul selgus, et keegi oli traktoriga kuhugi sisse tagurdanud, ja siis suure ähmiga veovõtuvõlli nuppude juhtmed valesti ühendanud. Et au ja kiidusõnad Askole, kes enne alla ei andnud kui guugeldades, traktori manuaalis pusides ja juhtmeid ümber tõstes asja normaalselt tööle sai. Minule teadaolevatel andmetel ta kahjuks rahalist preemiat, tõusu karjääriredelil või siis sponsorviisat Kinbeachie farmist  selle eest ei saanud.

Ilm läks igaljuhul järkjärgult palavamaks, seega oli mõistlik tööga varem alustada, et sellist pärastlõunase 35-40 kraadi käes väga kaua küpsema ei peaks. Et mingi 4.30-5.00 oli tavaliselt alguse ajaks, 13-15.30 lõpetamise ajaks. Ise panime oma tunnid kirja, boss ainult korjas iga kahe nädala tagant tunnilehe paprid kokku ja viis raamatupidamisse. Boss oli küll kõige chillim vend üldse vist, ei käinud ta kunagi põlla peal seletamas, et miks te liiga aeglaselt teete või miks te liiga põhjalikult teete, või liiga palju kuskil varjulises kohas joogipause teete. Aegajalt käis vist õhtuti paar korda põllult läbi ja saatis smsi, et ei kõik kena, pange samas vaimus edasi.

Jube uudishimulikud obesed olid peremehel seal, paar korda oli tükk tegu, et hobune koos traadiga lõiketangide vahele ei jääks.

Ühe päeva töö. Ehk siis üks korralikult lammutatud väiksemat mõõtu looma-aedik, shedi taga euroaluste peal. Alumiiniumist aiapostid koos elektrikarjuse pesadega, plastikust vahepostid, siletraat ja okastraat. Küsisime veel bossi käest, et noh kas läheb vanarauda, mille peale vastati et pole pointi väga. Isegi kümne sellise aediku lammutamisel/metalli mahaparseldamisel võid miinusesse jääda, kokkuostu hinnad madalad, vahemaad suured. Et pigem arvas et äkki leiab kuskilt nendele ostja, et ladustame pealegi kõik postid ja traadikerad sinna shedi taha viisakalt ära.

Selliseid sisalikke nägi mitu korda, üldiselt suht laadnad vennikesed. Paar korda oli näha, et mingites urupõhjades mingid soomused roomavad edasi vaikselt, neid loomi ei hakanud väga lähemalt uurima ega surkima. Huntsmani ämblikud tulid paar korda majja sisse, Asko ja Ashe üritasid seal mingeid PETA aktiviste mängida ja neid rätiku või mingi kotiga välja toimetada. Ma lasin ikka mürgiga korralikult tuppa tunginud ämblikupoissi kringliks, enne kui välja viskasin. Ei roni mina nende puudelatvadesse või kuuri sarika-alustesse hullama, ei ole neil vaja tuppa ka ronida.

Sellest oli jube kahju, et head looduslikku ujumiskohta lähedal polnud. Nii hea oleks olnud mingisse Jaagarahu moodi karjääri või kuskile kose alla plädistama minna peale kaigaste korjamise tööpäeva lõppu, aga mida pole seda pole. Need aussi järvekesed ja ojakesed sellised šokolaadijõed, et mitte ei taha sinna sisse astuda. Ei tea ja ka ei näe, et mis või kes sinna mudasesse vette ennast vaikselt positsioneerinud on, et kuskile hambad sisse lüüa.

Igasugused erinevad Landcruiserid on põhimõtteliselt rahvaautod siin. Pereemadel siis tavaline nelja ukse ja tagaluugiga 100, 200 või Prado, nagu me Euroopas/Eestis oleme harjunud nägema. Aga farmeritel siis vähe robustsema välimusega kahe- või neljaukselised Länkari V8 turbodiesel uted, UHF antennide, töötulede, vilkurite, Oversize tahvliga, lowtray kastiga, kasti keevitatud tööriistakastid, kompressor, keevitusaparaat, koertele puurid jne.
Oli suur rõõm enda bossi oma Goondiwindist servicest tagasi tuua, kuna ilmselgelt minu töötund maksab vähem ning tal oli endal midagi olulisemat farmis koordineerida. Nagu rongiga sõidaks, istud kuskil kõrgel, masin läheb mööda maanteed nagu rong mööda rööpaid, V8 joriseb vaikselt oma madalat laulukest, kui gaasipedaali tallata siis kuuleb turbovilet ka lisaks. Ei tore masin. Hoiavad hinda ka viisakalt. Põhimõtteliselt ainult kängururaudade, madala kasti ja snorkliga , ehk siis suht baasvarustuses 15 aastat vana Landcruiseri eest küsitakse ka 30000 daala või siis 20000 eurot.

Väike smoko põlluservas ehk siis selline vähemalt veerandtunnine snäki, veejoomise, tobitegemise või niisama maast ja ilmast rääkimise paus. Ja maast ja ilmast nendele aussidele rääkida meeldib. Eriti meie endisele töökaaslasele Ashe´le. Mis kohati oli suhteliselt tüütu. Tahad rahulikult istuda, aga ei. Üks mees peab ikka plämisema, et Eks ikka täna oli palav ilm, loodetavasti homme sama palav ei tule. Kui eestlasel pole midagi öelda, siis ei ütlegi ja rahu majas. Aga aussid nagu peavad koguaeg rääkima, et ei oleks mingit piinlikku vaikust. Rääkima kõikidest asjadest, aga samal ajal mitte millestki. Smalltalk noh. Aga eks see on tegelikult üle terve maailma umbes nii, lihtsalt keskmise eestlase jaoks on see kohati võibolla natuke tüütu või väsitav. Ikkagi see keelebarjäär seab ka mingid piirangud, olen tunnetanud et eestlaste kollektiivis on väga mugav niisama mingit pläma ajada, kuskil lõunapausi või smoko või töö ajal. Aga ikkagi, võõras keeles veel nii mugavalt mingit sellist "Mis uudist ? koer tuli kuudist",  "Võta kapist õlut, Võta s--- " sõnadega žongleerimist ja sparringut ei tee. Aga noh pole hullu, eestlaste inglise keel on siinmaal ikka väga väga palju parem kui keskmise hiinlase, taiwanlase või prantslase oma. Meenuvad kohe cotton gini ajad, kus prantslanna Gwen hakkab midagi rääkima, aga me Silveriga lihtsalt kõhud kõveras naerame, et mis värk toimub, räägib ta nüüd prantsuse või inglise keeles, mitte muhvigi ei saa aru. Siis ta muidugi hakkas ise ka naerma ja muudkui üritab sama asja 5x järjest küsida, aga kõik kordamööda lagistavad naerda. Lihtsalt selline tore ilus sujuv/sidus ümmargune armas pudi tuli suust välja.

Jõuludeks tulid meile Kinbeachie farmi külalised. Et Mauri, Kristo ja Raigo saabusid Moreest, päkapiku mütsid kak raz peas jne. Tegime natuke tervisenapsi seal meie farmhouses, sealt pärineb ka üks Facebookis ringlenud pilt, kus roosadesse naisterahva sussidesse ning päkapiku mütsi riietatud isikut on une pealt pildistatud. Järgmisel päeval sõitsime Moreesse, et mõned päevad seal jõulurahu nautida, jõulurahu Kinbeachie farmist ja ka mis seal salata, Ashe´st :D Et saaks omavahel eesti keeles pläurata , et ei peaks vahetevahel inglise keeles ikka ka arutama kui palav päev täna oli ja et loodetavasti homme nii palav ilm ei ole. Toobeah´st Moreesse sõita ainult 2h, et Austraalia mõttes lähedal. Kuna olime suuremat sorti hommikusöögi kuskil teepealses truckstopis teinud, ei olnudki kõht väga tühi. Istusime kuttide juures rõdul, ajasime juttu, kuulasime musooni, libistasime veini/õltsi. Aga õhtul mõtlesime et ok, läheme pubisse võtame mingi söögi ka. Tutkit. Kell oli alles pool kümme, aga pubis juba köögid kinni, kulbid ja potid pestud ja nagis rippumas. Aastavahetusel oli veel hullem, siis kobisime jälle Moreesse tagasi, siis olid kõik poed ja pubid ja isegi mäkid ja KFC´d mingi kaks päeva jutti kinni. Üks tankla oli lahti, et tõesti keegi ettevaatamatu inimene 21.sajandil otseselt nälga või janusse ei peaks surema. Isegi Moree buy/sell/swap grupis oli aastavahetusel näha postitusi, et "sooviksin osta alkoholi, ükskõik mida". Okei, meie olime muidugi õppinud võrdlemisi valusast jõulukogemusest, aegsasti poes käinud, igasugu provianti varunud. Eestist oli ka üks väga korralik humanitaarabi pakk Austraaliasse saabunud. Seega sai lauale panna ikka väga tõsiseltvõetava raskekahurväe Fazeri näkileibade, Põltsamaa praekapsa ja Kalevi šokolaadidega. Õhtu edenedes veeretati külmkapist välja ka tõeline kodumaine Stebeli karskluskaitse patarei ehk siis erinevat laskemoona Liviko relvavabrikust - Moe, Viru Valge, Vana Tallinna nimelist.

Erinevad vorstikesed, mis olid osade kodanike poolt pikaajalise töö tulemusena kohalikust kaubandusvõrgust välja sõelutud, et mis maitseb nagu hea ja kodune. Mingi jalapeno vorst maitses täpselt nagu kunagine P/S vorst "Eine". Siis olid veel kartulisektorid ja tomati-kurgi-hapukoore salat. Et kohe täitsa peaaegu nagu päris. Kusjuures isiklikult enne kui mul tekkis isu eestimaise toidu järgi, tekkis hoopis isu eestimaise muusika järgi. Ma mäletan et juba aprillis, mais sai cotton ginnis frontloaderi bluetooth raadiost kuulatud Vennaskonda, Termikat, Raadio 2 "Rahva oma Kaitset" ja natuke ka Pahvi, Martinsoni, Paju "Mehed ei nutat". Aga seda ei kannata palju kuulata, Pahv oma "oh ma tean kuidas asjad käivad, oh kus omal ajal ikka oli, oh tänapäeval pole ju mingit sporditegemist" jutuga ja Martinson oma nutuäärele viidud emotsionaalse ulgumisega hakkavad suht ruttu pinda käima. Paju on nagu kõige asjalikuma ja loogilisema ja tasakaalukama jutuga vend seal minu jaoks. Noh arusaadav, et nad natuke mängivad ka seal mingeid rolle ja panevad üle võlli, aga ikkagi.


Ega ausalt öeldes aasta-vahetusega tõmbasime selle stickpickinguga otsad kokku ka. Askol tuli pere Taimaale külla ning ta põrutas sinna, Katril ja Moree kuttidel oli vaja jaanuari teiseks nädalaks Griffithi kandis olla. Et veinitööstustes hakkasid esimesed koolituse, pläma, treeningu päevad. Mul polnud nagu vaja otseselt kuskil olla, aga aitas sellest Kinbeachie kaigaste korjamisest küll ja õhtuti maja trepil Ashega samade juttude edasi-tagasi rääkimisest.

Juba jõulude ajal suhtlesin poolkogemata mereka aegse tuttava Lihula Reixiga, selgus et tuleb mingi paari kamraadiga jaanuari lõpus paariks nädalaks Taisse, mõeldud mõeldud, ütlesin et ega mul ka suurt kottigi teha pole siin praegu, et ootan oma mandli harvesti algust ja et tavai, näeme Tais siis. Ostsingi kuskil detsembri lõpus jaanuari lõppu Melbourne - Phuket üheotsa pileti ära. Oli aimata et tagasilend niikuinii kallim ja ega see odavamaks ei lähe, aga ei tahtnud seda enne ära osta, kui mandlist vastatakse millal nad alustada kavatsevad. Nillisimegi peale aastavahetust mõned ööd veel Morees, päeval rõdul chill ja veekeskuses jahedas vees suplemas, varaõhtul kui Moree omad töölt tagasi tulid siis muud kaardi-, laua- ja seltskonna mängud. Mõne päevaga said tegelikult ka pakilisemad jutud vaikselt räägitud ning NewSouthWalesi kõigi-võimaluste-linnaks titulleeritud Moree enamus võimalusi kasutatud, ütlesin teistele aidaa, edu veinis ning seadsin Toyota esirattad Melbourne poole. Et kui mul niikuinii sealt paari nädala pärast lend läheb, miks mitte selle võrratu ja toreda suurlinnaga natuke tutvust teha enne.

Moreest Melbourne on umbes 1200km, GoogleMapsi järgi raudselt üle 13h sõitu. Seega pigem auto tervise , aga natuke ka väsimuse ennetamiseks plaanisin esimese sõidupäeva ööks jõuda Albury´sse, 900km kaugusele. Ilma suuremate sekeldusteta nii ka läks. Muidugi Moreede ja Goondiwindidega võrreldes on Albury ikka suur koht, aga ega ma seal palju ringi jõudnud vaadata. Et kasvõi natukenegi peale tööpäeva rooli taga liigutada, läksin sama õhtu veel motellist mingisse India pleissi sööma, päris piiri-peal teravusega chicken tikka masala virutati seal laua peale. Portsuga poolepeale jõudes oli stange ikka ees märg. Järgmisel päeval käisin veel pesumajas pesu pesemas, täitsa mitu kilekotitäit riideid sai natuke värskema hõngu juurde. Oi kui hea tunne on ikka otse kuivatist mingi soe ja Ultimate Floral Fiesta Siesta lõhnaline särk või pusa selga tõmmata. Aga jah, viienda jaanuari õhtuks jõudsin Melbourne, suht kitsad tänavad ikka seal, aegajalt mingid trammirööpad ka kuskil, erinevalt unisest maalinna liiklusest selline mitu korda krapsakam liiklus, koguaeg mingid ratturid ja mopivennad ujusid kuskile külje alla ja pimedatesse nurkadesse. Suurelinna värk. Time is money. "But time is money, only difference is I own it". Nagu mr.305, mr.Worldwide, teadatuntud ka kui Pitbull kunagi kuskil pilliloos mökitas.

Esimeseks nädalavahetuseks broneerisin ühe toa Airbnb vahendusel ühe Birma tüdruku Derby korterisse. Eino kõva teema, otse CBD´s, ehk siis südalinnas. Parkimisega läksin ainult loto peale välja, jätsin tuimalt mingisse 500m raadiuses leiduvasse kõige odavamasse parkimismajja terveks nädalavahetuseks. No ei läinudki niipalju maksma, mingi alla saja daala oli kindlalt :D
Aga jah, trammiliiklus tipp-lagi-püss teema seal, klõpsid Google mapsist, et soovid praegusest asukohast näiteks Crown Casinosse minna, kohe seal pakutakse variante, et kas härra soovib tolle trammiga sellest peatusest sellel kellajal minna. Või siis hoopis selle bussiga, sellest peatusest. Või hoopis Uber X tellida. Trammid käivad megatihti, igas suunas, südalinna tsoonis täiesti bez platno ka. Ja ütleme nii, et kohalikelt austraalia inimestelt julgustust saades, ma ei ostnud kordagi mingit sõidukaarti ega laadinud kuhugi raha, kui ka paar korda südalinnast eemal käisin ja joppas. On muidugi juhtumeid, kus inimene esimest ja keskmiselt suure tõenäosusega viimast korda elus sõidab Melbournes trammiga, mõtleb et ei hakka siin mingi piletiga aega raiskama ja saab põmm 5 peatust hiljem 90 daala trahvi.
Järgmise nädala alguses olid Melbourne väisamas tuttavad näod cotton ginnimise ajast, Kristina ja Priit. Kambapeale võetud Airbnb apartmendist oli päris võimsad vaated aknast. Aga okei, ma tõmban praegu siia joone. Jätkame õige pea.

26.november- Stickpicking in Toobeah

Äärmiselt piinlikul kombel on viimasest postitusest möödas umbes kaks kuud. Ulme, kus see aeg ikka lendab. Loomulikult on kahe kuuga ühtteist põnevat ja võibolla ka mõndagi mitte nii põnevat juhtunud. Kõrvalolev graafiline materjal näitab, et kahe kuuga on omajagu sõidetud küll. Päevaga 1000km ära hammustada pole mingi eriline probleem. Õnneks on ilus päikseline vaba päev, seega nüüd on paslik aeg ühel kuni mitmel Tooheys Ted´i õllel kork maha keerata ning kõike seda meenutada ja kirja panna.

MtMacLareni viljasaidi peal sai olla siis 5 nädalat. Tegelikult isegi täitsa pikk aeg, ei pea üldse kaugelt tutvusringkonnast otsima näiteid, kus kümne päevaga on saidi peal suurem tramm ära olnud ning surutakse kätt ja soovitakse edu edasistel seiklustel. Saidi boss Stelfox tegelikult ohkis tükk aega ette juba, et peab hunniku inimesi ära laskma , kuna suurem harvest selles piirkonnas möödas, vihmasajud ja vihmapühad tõmbasid veelgi tempot ja sissetuleva viljakoguseid alla. No ja nii ta oli, et ühe päeva ennelõunal sõitis mööda platsi ringi oma Hiluxiga, surus üheksal inimesel isiklikult natuke väriseva kämblaga kätt, lõunapausil pidas ka väikses tänu/vabanduskõne ning olimegi vabad. Mis te arvate, kas keegi lõunapausilt tööpostile tagasi ka kiirustas või mitte. Aga ilmselt oli niikuinii mingi vihmapüha järgne aeg ka, üldised platsi/punkri koristamise majapidamise tööd, las need koristavad kes tööle jäid.

Eks siis jah, osad said kohe järgmisel päeval oma uue saidi koordinaadid ja eeldatava tööalguse aja teada, osad paari päeva pärast. Kuna mul kuhugi kiiret polnud, siis käisime hoopis lühireisil Airlie Beachil. Clermontist mingi 5h kaugusel asuv backerite linnake, meri, rand, söögi- ja joogikohad. Eks siis sai seal korralikult rihma lõdvaks lasta, puhata. Ööbisime kaks ööd megasuures backpackerite külas, 26 daala maksis ühistoas narikoht, mida umbes pooled meie seltskonnast kasutasid. 58 daala eest sai täiesti eraldi toakese, mida ülejäänud 4 inimest kasutasid. Väike aritmeetiline ülesanne: kui suure seltskonnaga me Airlie Beachil käisime?  (Lisaküsimus, kui Paul ostis poest 8 arbuusi ning rong sõidab Tallinnast Tapale tund aega, siis kas kõrgema NCAP reitinguga autopark vähendab olulisel määral liiklusohvrite arvu) Ootan vähemalt ühte vastust, õe Laura käest :D

Airlie Beachilt tagasi Clermonti minnes, jäi tee peale kosk. Käisime, vaatasime, pildistasime.

Üks häbelik ussipoiss ronis kivide vahele ära, kui me kingade klobinal ja hanereas kose otsa olime jõudnud

Clermonti tagasijõudes oli mul teada, et 15.novembriks pean olema Griffithis. Seal toimuva 2018 aasta veinitööstuse sesooni vestlused/kehalised/vaimsed katsed. Olin ka Agrilabour töövahenduse firmale teada andnud, et olen MtMacLarenist vaba, ootan uusi väljakutseid. Asusin ka ise Gumtree portaali läbi kammima, et kuna teravilja harvest lõunapoole liigub ja ka mina pean niikuinii lõuna poole liikuma, et äkki saab meeldiva ühendada kasulikuga ja nii. Eelkõige sihtisin traktori töid ja chaser bin´i . Läks paar päeva, kui Moree lähistelt näkkas. Öeldi et nisu harvest vaikselt käib, aga oleks ühte chaser bini juhti juurde vaja küll, et millal alustada saad. Oli selline ennelõunane aeg, kiirelt vaatasin Google mapsist, et mingi 950 km sõitu. No hilisõhtuks olen kohal, homme saan alustada. Viimase 80 kilomeetri kohta anti veel telefoni teel päris täpsed juhised, et mitte öelda võistluslegend. Goondiwindist 65km Moree poole sõita, stop, vasak viis nukiga, ära lõika, truup sees. 5km järjestikused kiired kurvid Buckie roadil, asfalttee -> kruusatee, 10km otse , trampliin, kivid sees, kraav väljas, Tralee silode sildist 50 meetrit, stop, Tralee farmi sildi juurest vasakule mahapööre, üliohtlik, libe lehmasitt, värav. Finiš. Farmer ootas kiiruskatse finišis taskulambiga, näitas külalistemaja ette kuhu ma sisse võisin kolida ja nii ma kohal olingi.

 Järgmisel päeval näidati tööriist ette. Midagi ülemõistuse keerulist pole. Kui põllu peal kombain täis hakkab saama, sõidad kõrvale, klõpsutad viis-kuus käiku alla, et kiirused enamvähem ühte auku oleksid (7-8km/h) ja siis kombainer tulistab oma vilja sulle sõidu pealt kärusse. Autosteer oli ka peal, mis GPS´i järgi sirge rea peal hoiab. Salvestad erinevate kombainide vahekauguse profiilid ära, vähemalt tasase maa peal sellevõrra endal muretum ja paranka keeramist vähem.
No ja kui endal see pea 40 tonnine treiler täis sai, oli vaja põllu servas rekkasse sahistada see vili, või siis natuke pikem sõit silode juurde ette võtta. Ühest hüdronupust voldid toru välja, jõuvõtuvõllilt rootor käima, teisest hüdronupust põhjaluugid lahti, kaamerapilt ka ekraanile, et näha kuidas rekka täitub.

Elamine oli bez-platno, lõuna- ja õhtusöök toodi majapidajanna poolt Nissan Patroliga põllule. Tööauto anti ka, vanem Nissan Navara vabalthingav diisel ute, millega hommikul põllule ragistada ja ka õhukompressori haagist vedada.

Söökidest siis. Lõunaks munavõie sandwichi vahel, singi-juustu-määrdehapukurgi-sinepi sandwich, peedi-porgandi-tomati-spinati-lihasteigi kukkel, õunad, virsikud, banaanid, brownid, koogitükid. Õhtuks lambaliha loomaliha guljašid, vormiroad ubade ja lillkapsaga, erinevad pastad. Päris korralik värk ühesõnaga. Mul jäi tavaliselt mingi kukkel ikka stand-by peale, traktorisse külmkappi järgmise päeva hommikuks. (Aussidele täiega meeldib peediviilakaid panna oma võileibade ja burgerite vahele. Algul oli harjumatu, aga tegelt on päris hea isegi)

Päeva kõige füüsilisem osa oli vast hommikune kombaini ja traktori suruõhuga puhastamine. Farmeri parem käsi Mark näitas ette, et näe, poole tunniga peaks kombainile ringi peale saama küll, kummagilt poolt luugid lahti, ülevalt luugid lahti, mootori ümbrus, radikate ribivahed, rullikute vahed, õhufilter, salongi õhufilter,  eest lõiketerade juurest nipet näpet, elektrilise tavotipritsiga paarile niplile tavotti ka, lapiga kaks ringi mööda küljeklaasi, peegleid, tulesid. Ma läksin pigem rahulikult tund aega enne kokkulepitud aega kohale, et saaks "igaüks omas tempos", nagu Laanemäe kehalises, kombainile ja traktorile ringi peale tehtud.

5. pika tööpäevaga saime igatahes Ardno Pastorali ettevõtte põldudelt nisu ülesse. Kikerherne prooviniitmine näitas et oli veel toores. Küsiti, et kas tahan  nokka tõmmata või ootama jääda, ütlesin et tahaks nokka tõmmata. Et mul Morees paar bisnessit veel ootamas ja Griffithis ka suuremad mitmepoolsed rahvusvahelised läbirääkimised tulemas paari nädala pärast. Farmer oli ise ka laia-haardega ärimees, sai aru küll asjaoludest, kooskõlastasime veel tehtud tööde mahud ja pangarekvisiidid ning lubasin hiljemalt hommikuks elu- ja tööruumid vabastada. 

55 kilomeetrit ja vana hea Moree. Mauri ja Kristo olid mõnda aega Moree lähedal puuvilla farmis erinevate tööülesannete peal olnud ja elasid hotell Imperiali endistes ruumides. Tube üüriti välja LJ Hookeri kinnisvara agentuuris, nagu ühisköögi ja ühiste wc-pesuruumidega korteri kooperatiivi. Käisin siis seal ära, täitsin igast pabereid ning kolisin enda tuppa sisse. Mainisin veel ära, et maksimaalselt paar nädalat oleksin paigas. No worries , ole kaua oled, tagatisraha saad ilusti tagasi, et pole siin mingit juttu, lapsed lähevad kell üheksa tuttu. Tegime siis õhtul rahulikult napsi ja juttu poistega, võibolla läksime ka kell üheksa tuttu isegi, hommikul maakler helistas uuesti. Tere, kuidas läheb, väga hästi läheb, tänan küsimast , kuidas endal, aa ka väga hästi, ei siis kõik tore. Nagu need aussi smalltalkid käivad. Et kuna ma avalduses eelmiseks töökohaks Graincorp ja positsiooniks grainhandler panin, siis ta natuke interpreteeris teadaolevat informatsiooni ja helistas, et pakkuda väikest tööotsa. Tal isa Moree külje all Manildra Graini nimelises ettevõttes, et oleks vaja sinna inimest küll ajutiselt. Võtsin numbrid, tegin kõned, sama päev lendasin Toyotaga live ja rääkisime pakilisemad jutud ära. Võrreldes Graincorpiga oli asi põhimõtteliselt sama, aga sisuliselt täiesti erinev. Üks ülisuur maasse ehitatud hopper, kust rekkad üle sõidavad ja vilja sisse kallavad. Aegajalt pannakse konveieri põhjas rullikud/lindid tööle ja lastakse kogu vili siis kas rongide laadimiseks mõeldud silodesse või Saku Suurhalli mõõtu shedi ( angaari). Ainult kolme sorti nisu võetakse vastu. Mingi odra, kikerherne, kanola või muu mudruga ei tegeleta. Nende nisust tehakse ikka kõrgema, kui mitte veelgi kõrgema kvaliteediga jahu. Töötundidega mind just liiga palju ei koormatud seal kahe nädala jooksul, aga ei väga huvitav kogemus, üürid sai makstud, leib oli laual, vein kapis jne. 

Peale Mauri ja Kristo olid Morees veel alalised estraallased Kristina ja Priit, Sander, Margus. Ringo hüppas korra läbi, Asko ja Katri ka, Raigo kolis Moreesse tagasi. Et trillitamist ja trallitamist jagus ja igav ei hakanud.

Kuna 15.novembriks pidin Griffithis Casella winery katsetele minema, sai 14.novembril Moreest sõitu alustatud. Ei ole väga keeruline päevaga 800-1000km maha sõita kui vaja on. Kiiruspiirangud suurematel maanteedel reeglina 110, hästi palju möödasõidu radasid, näiteks mägisematel ja käänulistematel teedel kui saab üks möödasõidu rada otsa võib kohe olla silt, et 5km pärast on järgmine. 

Forbesis jäi silma selline huvitav ühekohaline De Havilland Vampire hävitaja-pommitaja, mis antud hetkeks oli ilmselt oma hävitamised ja pommitamised ära teinud. Dubbos käisin mingis pakistani kebabipleissis falafeli-lambaliha kebabi söömas, kus pakistanlasest omanik algatas kiirelt väikese geopoliitilised debati. Enda lõpplauses üritasin küll väita, et igal suur-riigil on omad liitlased, omad vaenlased ja ka omad lahingud, et ei ole need asjad päris mustvalged, vaid pigem 50 halli varjundit. Tema aga jäi selle juurde et Venemaa on hea ja USA ainult keedab putru kokku.

Griffithis ootas ees üllatus, et peaaegu kõik MtMacLareni viljasaidilt koondatud töötajad olid karavanpargis jälle ühe laua taha sattunud. Kes tuli Casella veini juurde juttu rääkima, kes McWilliamsisse. Kiirelt klappisime ka koondusrahad ning Jan sai pudelipoodi kasti õlle järgi minna.

Järgmisel päeval toimunud Casella winery vestlus / kehalised / vaimsed katsed oli muidugi päris huvitav asi. Lähed kohale kokku lepitud kellaajaks, oled kõvasti vett joonud, üks poolik pudel on näpus ka veel, sest tead et narkotestiks on vaja topsi lasta varsti. Kõigepealt antakse mingi hunnik ankeete ette, kontaktandmed, pangaandmed+ pensionifondi numbrid, viisa informatsioon, üldiste vigastuste, vastunäidustuste, soovide, ettepanekute leht. Mingil hetkel siis kutsutakse privaatsemasse ruumi, kust saad siirduda veelgi privaatsemasse ruumi et topsi sirtsutada. Siis saad alkomeetrisse lugeda numbreid ühest-kümneni. Siis lähed oma ankeetidega diivani peale tagasi, mingi funktsionaalse lugemise testi täitma -  loe teksti, vasta küsimustele, vaata jooniseid, vasta küsimustele jne. Kui kõlas mu nimi, või sellega sarnaselt kõlav moodustis Yuunas tavaliselt oligi aeg kehalisteks testideks. Pulss, vererõhk, mingite manomeetriga julkamite pigistamine, et grip pressuret mõõta, ühel jalal seismine, kahel jalal seismine, muud koordinatsiooni harjutused, kükid, peegelpõrand, redeli otsa ronimine, kätekõverdused, korduv 20kg kasti tõstmine ja tööpinnale asetamine, kastiga toas ringi kõndimine, kõhulihaste test staatilises istes, seljalihaste test staatilises lamangus. Pulss oli päris laes ja higipull oli otsa ees kui sealt toast välja sai igal juhul. Vestluse osa oli lõpuks pigem selline, et mis siis ka aussis teinud oled ja nii, mismoodi umbes tööprotsess olema hakkaks, kas kõrgust kardad, kas kinniseid ruume kardad, kas õudusfilme kardad, kas küsimusi on. Viisakusest küsisin siis, et no kuidas season muidu tundub ja nii. Öeldi et oi jaa, parem kui mullu ja igati vinks vonks. Lõppvaatuseks öeldi et kahe nädala jooksul võetakse sobivate kandidaatidega ühendust ja ülejäänutele ilusat suvevaheaega ja tulge järgmisel aastal ikka uuesti. 

Vahepeal sai maha pandud plaan, et kui me juba siin lõuna pool oleme, läheme vaatame selle Austraalia WRC etapi ka ära siis. Järgmisel päeval saigi suund võetud ranniku poole. Ralli keskpunktiks oli Coffs Harbour, sinna kanti me ka ralli esimese päeva õhtuks jõudsime. Kuna päris esimest korda autorallit vaatamas ei käinud, sai enne investeeritud matkatooli, vihmakeepi, erinevat paari töösaapaid ja riideid oli niikuinii auto pagasnikus ripakil, võileiva materjali ja muud söögikraami ja no siis ka kast õlut. Planeerisime terve teise päeva niipalju erinevaid katseid / kiire grupi sõitjaid vaadata kui võimalik. Vihmakeepi läks õnneks vaja ainult hommikul esimesel katsel autost raja äärde liikudes. 

Võibolla natuke liiga ülereguleeritud on see Austraalia ralli, turvapersonal, politseinikud jne. Mingid kindlad piiritletud alad kuhu pealtvaatajaid lastakse, nendele aladele ka mingeid kitsaid käike, teeületuse sildasid pidi. Ühel katsel nähti inimesi, kuskil kaugel põllu peal ukerdamas, saadeti motopatrull välja kohe enduurokate peal. Aga mingi irrigatsiooni või kuivenduskraav oli ette jäänud neile, pidid sama targalt, aga vähem bravuurikamalt tagasi töristama oma motadega. Aussil endal nagu väga kõvasid sõidumehi pole ka, rohkem mingid Evo 7-metega rallituristid ja uunikumidega kräunutajad. 14. katse näiteks jäeti ära. Esialgse info kohaselt oli keegi katsel oleva silla katki sõitnud. Hiljem selgus, et rahvusliku klassi sõitjad olid sillalt alla kraavi pannud, et läks natuke aega kuni nad kuiva maa peale said ja sellepärast jäeti katse ära siis. 

Samas, katsetele ligipääs oli lihtne, suurte kiirteede peal viidad väljas juba, kust maha keerata, mitu meetrit järgmise mahapöördeni jne. Profiil oli kohati hästi Lõuna-Eesti ja ka Poola ralli moodi, nillid mingi künka otsas, näed mitut kurvi, mäkketõusu, trampat, mäest laskumisel veel kurve. 

Coffs Harbouris toimunud superspecial oli võibolla kõige erksam elamus. Seda osa mida ise rajast ei näinud, nägid ekraani pealt. Kuna jah 14. katse ära jäi, panime superspecialil umbes 2h enne katse algust toolid rajapiirde äärde maha ja lõime nende väheste õllede korgid lahti, mis turvaväravast läbi smugeldatud said. Katsele lasti sõitjad kiiruse järgi tagurpidi järjestuses, seega alustasid esikveolised kräunutajad , noorpiloodid, Lanceritega rallituristid, kes vaikselt raja läbi plöristasid. Aga no, oli mida oodata õnneks. Õhtul käisime rallipargis ka uudistamas, 30 minutit läks mööda nagu lennates kui mehaanika-professorid Ogieri autol kasti alt võtsid. 

Kolmandale rallipäevale kahjuks ei jõudnud, oli vaja õhtuks Goondiwindis olla. Siin ootas uus töö, niikaua kui viinamarjad, mandlid, riisid, puuvillad kasvavad ja kosuvad. Seda tööd võiks reklaamida nii, nagu taksojuhi või Taxify tööpakkumisi. Meeldib paindlik graafik ? Ole ise oma aja peremees, tööta millal tahad. :D Lisaks veel viibimine värskes õhus, mõõdukas kehaline koormus jne. Praeguseks tsaupakaa.

22.september - Clermont

Nonii. Väheke graafilist materjali siis, et milliseid geograafilisi punkte viimase kuu aja jooksul on väisatud. Brisbanes ja Gold Coastil olles, hakkas tööjõu vahendusportaalilt Agrilabourilt tulema järjest tugevamaid signaale et 7.septembriks peaksin olema Emeraldis. Seal toimusid käesoleva grain harvesti inductionid, ehk siis koolitused. Eks siis saigi jõudumööda ülesse ja sisemaa poole tuldud. Sõit, ööbimine Hervey Bays, sõit, ööbimine Gladstones, sõit, ööbimine Emeraldis. Ja lõpuks siis Emeraldist Clermonti, kus olen hetkeseisuga juba rohkem kui kaks nädalat redutanud.

Paar pilti Clermontist
Umbes paarituhande elanikuga Clermont on selline vaikne unine kõrbelinnake. Wikipedia andmetel isegi oma regiooni suur agritööstuse ja söekaevanduse sõlmpunkt. Clermonti külje all on suur söekaevandus, mille tuled öisel ajal ikka päris kaugele kumavad, Gladstones oli suur söeterminal, ka selle tuled kumasid öösel kaugele. Iga päev võib mõnda söerongi näha ka, mis oma lastiga Gladstone poole kihutab. Kaks IGA-keti toidupoodi on Clermontis, mõned pubid, mõned hotell/motellid, mingi laatsareti moodi asutus, postkontor, kirik, hunnik autovaruosade ja rehvidega tegelevaid ettevõtteid ja suur karavanpark, kus enamus meie vahetuse inimesi elutseb. Kunagi asus Clermonti keskus natuke madalamas kohas, aga et sada aastat tagasi oli viimane suurem uputus, mis päädis 65 inimohvriga ja umbes kolme puu võradesse uhutud klaveriga, siis koliti linna keskus natuke kõrgema künka otsa. Piltide hulgas on näha ka Piano up a Tree, klaveri replikatsioon puu okste vahel, mälestamaks seda saja aasta tagust tragöödiat.

Suure teravilja ostu-müügiga tegeleva korporatsiooni Graincorpi viljasait, kuhu mind tööle määrati asub Clermontist natuke üle 60km kaugusel. Suht kohe löödi asi kahes vahetuses käima, 6.30 - 15.00 on päevane vahetus ja 13.30 - 22.00 on pärastlõunane. Päevases vahetuses 18 nägu, pärastlõunases 17. Tund aega enne vahetuse algust on mikrokas karavanpargi väravas, ole ainult mees ja roni peale.
Bussisõit on ajavõit

Meie saidile ostetakse ümberkaudsetelt viljakasvatajatelt kokku ühte tüüpi kikerhernest ja kahte tüüpi nisu. Osa ladustatakse betoonist/plekist silodesse, aegajalt käib rong neid tühjendamas. Suurem osa paigutatakse platsile poolavatud punkritesse.

Kõigepealt läbivad rekkad sample-standi ehk sõidavad näidiste võtmise silla alt läbi. Hästi pika varrega tolmuimejaga võetakse igast haagisest näidised ja põhimõtteliselt minutite jooksul saadakse teada niiskusesisaldus, pinnaseosakeste sisaldus, pestitsiitide sisaldus. Kui kikerhernes on niiskust üle 12.5% öeldakse mehele, et puhka jalga ja proovi homme uuesti. Kui kõik on enamvähem kunnolinen, saab rekka kolistada kaalusillale saatelehe ja edasiste juhiste järgi. Minu töö algab siis, kui rekkamees on kaalusilla ületanud ja suutnud ennast orienteeruda kikerherne punkri 4T50 juurde. Saatelehele viskad töötaja ID-numbri ja allkirja alla, kui on õige toode, õige rekkaga , õigesse kohta tulnud. Esimese haagise nad saavad reeglina iseseisvalt õigesse kohta pidama, teise ja kolmanda haagise õigesse kohta positsioneerimisel tulevad appi raadiosaatja või käeviiped. Kolme haagisega roadtrainid toovad tavaliselt vilja 80-90 tonni jagu. Kikerherne edasimüügi hind Graincorpis jääb 840-880 AUD/t kanti.

Kallutava rekka juurest sõidab vili mööda konveierit stackerini, stackerist edasi aga hunniku tippu. Stackerit tuleb aegajalt edasi liigutada, et kuhi ühtlaselt moodustuks ja ka punkri seinte vahele jääks. Enamasti oleme seal punkris kahe-kolmekesi asjatanud. Üks jaurab rekkamehega, teine opereerib stackeriga.

Alati ei lähe kõik plaanipäraselt, harjale tekivad kaameliküürud. Siis on vaja labidate ja harjadega neid tasandamas käia. Seal on muidugi hea kandadelt varvastele kõikuda ja vaadata mis naaberpunkris toimub. Telefonilevi teeb ka seal üleval eksponentsiaalse kasvu.

Paar päeva luuras lunchroomis üks huntsman ringi. Küll peitis ennast veekastide taha, siis kõikus kuskil lambi otsas. Täpselt ei teagi, et kus ta nüüd on, mis temast on saanud, sest ühine tee mida mööda sai käidud otsa on saanud. Aga kuna poole tunni pärast tuleb üks ühine tee Mt McLareni viljasaidile ette võtta, siis ongi vist paras aeg otsad kokku tõmmata. Tsau, pakaa

24.august - Brisbane, Gold Coast

nonii nonii. Cottoni pull sai siis umbes miskised kaks nädalat tagasi läbi. Mida lõpu poole, seda kõvem peastarvutamise ja spekuleerimise MM käis, et kui ikka päevas niipalju teha, siis selleks päevaks peaks läbi olema. Aga jah, ühel hetkel oligi märkamatult viimane 88 puuvilla mooduliga rivi käsil. Sai siis küsitud ginnerite käest, et tuleb suur pidu ka, et Väägvere pasunakoor ja Kalev Cramo tantsutüdrukud äkki, et kui viimane puuvilla tuustakas sisse lendab torudest. Ei antud väga palju lootust, öeldi et helistage homme pärastlõunal kella nelja ajal, küsige kas peate tööle tulema või ei. Ei helistanud, aga ega ei pidanud ka. Eks siis oligi vaja lõpupidusid pidama hakata. Et osadel kodanikel oli juurdepääs Imperial hotelli baari endistesse ruumidesse, siis oligi peamine lõpupidude pleiss olemas. Mulle jäi mulje, et kohe ginnimise viimasel päeval toimunud proovipidu oli kõvem kui järgmisele päevale väljareklaamitud peaüritus, aga see selleks.

Laoruumi seina peale kritseldati siis olulisemad loosungid ja mõned olulisemad geograafilised tähised ka.

 

Käidi ka looduslikus arteesiakaevus suplemas, klassikat tsiteerides siis "hea soe pikutada"






Ega täitsa mitu päeva sai Morees niimoodi tiksutatud, päeval kuskil päikese käes, õhtul sumiseti jälle Imperial hotelli ruumides või nende vahetus läheduses. Vaadati seina pealt filmi, tehti grilli. 16.augustiks oli enamvähem kogu maine varandus Toyota pagassi loobitud, ning kahest autost koosneva kolonniga Brisbane poole tuld tõmmatud. Natuke alla 500km oli distants, seega pealelõunaks oldi kohal.

Ei päris hea oli, majutusekohast kolm korda kukkuda ja põmm, otse südalinnas. Päevad algasid kõva mõttetöö ja Groupon portaali süva-analüüsiga, et millisesse kohta brunchile minna. Kinos jooksid uued filmid, kunstimuuseumis rippusid vanad pildid. Marveli kinematograafia väljanäitus oli päris kõva asi, igast Ironmani raudrüüd ja Thori kuvaldad, pealesõja-aegsed koomiksid ja jutud. Kuulsa Steve Irwini nimelises zoopargis sai ka käidud, pehmemate ja sõbralikumate loomade vahel sai ringi tuiata ja neid kõrva tagant sügada. Alligaatoritele ja krokodillidele ei soovitatud lähenemiskatseid teha. Päris suur rõhk oligi seal igast krokodilli juttudel, kuna Irwin oma eluajal nendega kõvasti maadles ja nende eluviise uuris. Aga jah kaelkirjakud uimerdasid koos sebrade ja ninasarvikutega ühes suures aedikus ringi. Tiigritega tehti igast dressuuri ja showd. Kilpkonnad tormasid ka omas aias ühest otsast teise. Kella viieks hakati külastajaid viisakalt väljapääsude poole suunama, et loomadel ka tööpäev läbi ja aeg magama minna. Mingil 1.6 kiltsa pikkusel kardirajal sai ka paarutamas käidud, liikusid edasi küll need purakad, juba teiseks run´iks hakkasid sõrmed krampi ja kurvid pikaks minema.

Igaljuhul täna tulime Gold Coastile ehk siis ookeani äärde ära, et esialgu jätkub veel puhkus. Tsau, pakaa, adios ja kuulmiseni.

16.juuli - Ikka vana koha peal veel

Pikalt pole jälle kirjutanud. Üks kuni mitu inimest on aga huvi tundnud, seega tuleks midagi valmis visata. Umbes kuu aega peaks seda puuvilla värki jätkuma siin Morees, mingisugune lõpukuupäev nagu 17.august on ginnerite poolt välja hõigatud kunagi. Ei tea mis kohvipaksu pealt see välja kalkuleeriti, eks saame näha kas keeratakse siis sellel kuupäeval seina peal rubilnik kinni ning öeldakse nagu Paju Väints töpa tunni lõpus et "nüüd kõik see mees koristama". Elu on läinud stabiilses rütmis, 2 päeva moonbuggy peal, 2 päeva trashi traktori peal, 2 päeva loaderi peal ja siis 2 päeva töölt vaba, et niisama rudimenteerida ja puhata. Mingi viimase päeva needus on kimbutama hakanud. Ühe nädala viimasel päeval, 3h enne vabaduse algust, umbes kell 4 hommikul lõhkes gin´is mingi põhipressi hüdrovolla. Kui ikka mingi tonn ISO68 hüdraulilist vedelikku maas on, on kõige paremaks lahenduseks tublide koristajate poolt õue teisaldatud puuvilla prügi tagasi tuppa vedamine. See imab betoonil lainetava õli paremini sisse kui spetsiaalselt selle jaoks mõeldud koristusmatid. Mingil hetkel tundus, et kõik on nagu mingi oma kutsumuse, spetsiifilise ülesande leidnud, kes loopis õues prügikonteineritesse sodi labidaga, kes vedas seda sisse, kes laotas seda maha, kes poleeris kaltsuga hüdropumpasid ja nende kontrollpulte. Lõpuks leidsin ka hea töö, mehitasin 200L prügikonteineri ning käisin siis võimalikult rahulikus tempos õliseid kaltsusid elektrilise liftiga varustatud hoovikonteinerisse kallutamas.
Ühel kuuendal päeval, hakkas JCB loaderil rekkat laadides üks hüdro töösilinder lekkima. Tuli kasutusele võtta üks vanadest Kawasaki loaderitest. Ega see ka vahetuse lõpuni vastu ei pidanud, suurest rõõmust, et teda ka vahel kasutatakse, pudistas see Kawa endal kütusefiltri umbe ning alles jäi viimane variant, veelgi vanem Kawasaki loader. See õnneks pidas mingi ime läbi ainukese lipulaevana täpselt nii mitu vahetust vastu kui vaja.
Viimase kuuenda päeva lõpuks hakkas JCB töösilinder eest jälle vaikselt tilkuma, ei mina ega ka teine loader Mario ei näidanud üles erilist entusiasmi, kolida ümber vanema generatsiooni masinatesse. Sai kuidagi ettevaatlikumalt hommikuni välja venitatud ja päevasele vahetusele öeldud, et vaadake ise kuidagi hakkama saate. Tegelikult eks see kirves oligi õhus rippunud, et nii päevane kui öine vahetus sõitsid tükk aega ringi teadmisega, et kui uuesti lekkima hakkab, pange nurka ära.
Üldiselt õnneks neid päevi on ikkagi rohkem, kus lähed kell 7 õhtul kohale, kõik töötab. Tõmbad kell 7 hommikul nokka, endiselt kõik töötab.

Ühtedel vabadel päevadel lahmas täiega vihma sadada, mõtlesin et mis ma ikka toas passin. Lähen parem vaatan kuidas vesi Copetoni tammi taha vuliseb ning mis Inverelli linnas toimub. Inverelli linnas oli automuuseum, kus jätkus nillimist ikka tundideks.
Paar pilti

Vihmasajust ja tagajärgedest valmis üks dramaatiline videoklipp ka.
Vihmane videoklipp

Samal päeval jäi kõrv peale, et Moree lennuväljal harjutab Royal Australian AirForce  peagi C-17 GlobemasterIII´ga touch & go´d. Kuna mul on lennundusvaldkonnas mõningaid tutvusi, tajusin kohe et mingi Cessna käkiga tegemist ei ole ning sai ka kalendrisse kohe sündmus fikseeritud. Üllatavalt palju inimesi, oli vastaval päeval vastava eesmärgiga lennujaama aia taha kogunenud. Sellest ka siinkohal väike dokk-kaader.
 Lennumasin


Seekord pean kahjuks tõesti piinlikult kiiresti otsad kokku tõmbama, tunni aja pärast peaksin juba moonbuggy kangide taha istuma. Elame näeme, mis üllatusi selle nädala kuuendal päeval varuks on.

06.juuni - Endiselt Moree, endiselt Namoi Cotton

Kaks vaba päeva hakkab jällegi otsa lõppema. Või noh tehniliselt on öise vahetuse inimestel vabad ööd, kui ise jõuliselt sisseharjunud päeval magan / öösel üleval režiimi muutma ei hakka. Seekord olin omaarust kaval ja muutsin režiimi. Pühapäeva hommikul põhimõtteliselt kohe peale tööd panin kingade klobinal otse sauna. Autost sai veel kohaliku Prisma ehk Woolworthi tšekk tasku topitud, selle tagaküljel olevat voucherit näidates saab 50% alet ehk siis 10 dollariga sauna. Suurem osa kohalikest ei oska saunast suurt lugu pidada, seega ongi tihtipeale täpselt selline pildilt nähtav vaikne perimeeter Moree veekeskuse saunanurgas. Väga mõnus ja lõõgastav. Saun kerib ikka mingi üle 80 kraadi ära, väike kausike on ka, millega leili visata.

Üldiselt on talv kätte jõudmas, öötundidel läheb suhteliselt jahedaks ikka. Vastu hommikut 3, 4, 5 kraadi pole mingi küsimus. Päeval jällegi saaks lühikeste riietega õues vedeleda, et siis küündib rektaaltermomeetri näit ikka mingi 20 kanti ja üle. Tööl ka oleks iga nädal nagu väike ERKI moedemonstratsioon, kes on kuskilt uue sooja hi-visibility puhvaika ligi võtnud, kes jällegi tutnoid Timberlandi vurhvi steel-cap bootsid. Kaks regulaarset igakuist safety miitingut on ka olnud, kus siis Namoi Cottoni tööohutuse spetsialist eeskuju näitab ja oma ameti vajalikkust demonstreerib ning kogu mansafti mingiks pooleks tunniks puhke- ja söögiruumi istuma kupatab. Meie Ashley gin on suurematest õnnetustest oskuslikult hoidunud, aga eks seal on räägitud jälle mingeid hirmulugusid kuidas naaber ginis keegi 2.5 tonniste puuvilla moodulite vahele jäi, või kuidas mõnel on puuvilla tolmust kuskil mingi astmapoiss hinges kriipima hakanud. Veel on südamele pandud, et "near miss" ehk siis napikad tuleks kindlasti fikseerida, et edaspidi kõik targemad saaksid olla. Mina küll seal koputama pole hakanud, ega kitse panema, et jah, ühekorra pimedas põllul ilma taskulambita ümber moodulite koperdades korra komistasin ja põlve maha panin. Või et ühekorra tööle minnes, hakkasime seisva rekka tagant läbi minema ning täpselt enne haagise taha astumist oli kuulda kuidas reeverskäik kolksuga sisse läks, kiire audiovisuaalne vaatlus andis põhjust järeldada, et rekka tõesti tagurdama hakkab, ning tuli oma liikumiskurss korrigeerida hoopis rekka eest läbi. Aga noh, üldiselt on ikka nii, et: kes teeb, sel juhtub; kus tehakse metsa, seal lendavad laastud jne.

Umbes kuu aega tagasi sai ka kraavipoiste klubisse astutud, klubi üks asutajaliikmeid ja alustalasid Gert oli juhtunust kuuldes väga õnnelik ning ütles et võtavad avasüli uusi liikmeid vastu. Päevase vahetuse moonbuggy mees ütles küll, et tuleb ringiga minna mooduleid peale võtma, et otsetee on liiga kitsas ja sealt ei saa peale. Nagu öeldakse, usalda, aga kontrolli. Kontrollitud. Juhitava silla ratas käis pöörde ajal kraavipervel ära, terve sild koheselt vastu maad ning oligi asend fikseeritud. Ei aidanud seal ussisõnad ega püssirohi, ei difri lukustamine ega rataste vasakule , paremale, otseks keeramine. Edastasin töökanalile UHF30 määrustepärase hädaabi kutsungi, "mayday mayday mayday, all ships all ships all ships, this is moonbuggy 17, asun seal ja seal, vähene kreen vasakusse pardasse, leket ei tuvastanud, ohtu laevapersonalile ega reisijatele pole jne". Esimesena reageeris frontloaderi mees Silver, muidugi kiitus talle kiire reageerimise eest, aga kasutegur oli kahjuks ligilähedane sellele, kui prooviks Tallink Megastari svertpaat Optimistiga Tallinna madalalat lahti sikutada. Järgmisena jõudsid sündmuskohale ka öise vahetuse ginner Drew ja assistant ginner Jonathan koos kettide ja seeklitega. Olukord ei olnud neile võõras ega ennenägematu, torud köhatas puhtaks neljateljeline paakauto ning peatselt oli MB17 tee peal tagasi. Hoolimata sellest et gin manageri poeg Drew on alles 20ndate eluaastate alguses, on ta üks asjalikumaid vendi seal. Kui mingi situatsioon on tekkimas või tekkinud, siis siblib seal ringi nagu riigimetsa orav, keerab kange, näpib nuppe ning peatselt on asjad jällegi korras nagu Norras. Veel on ta omandanud kõige karmimad rekka / roadtraini Multicombination load, seega vahel võib teda vabal päeval näha gini territooriumile sisenemas hoopis rekka roolis. Koos multicombination lubadega on ta omandanud ka multicombination mahlaka kõnepruugi. Peale moonbuggy intsidenti sai seal siis öeldud et , krt sry jah, päevane vend ütles küll et ringiga on vaja minna, et tahtsin ikka veenduda jne, mille peale Drew ütles et "aajah, me ei kasuta jah seda teed, et liiga kitsas on jh, aga dont worry about it, every year every cunt does it, its only matter of time ".
Kõiki liikureid käiakse tankimas gini ees, aga tankur on reeglina tabalukuga kinni. Siis tuleb teha kolm sammu console roomi ja Drew või Dicki käest võtit nuruda. Ühekorra siis võtsin jälle müts peos, teadatuntud tee ette ja nõutasin võtmeid. Drew ütles et Jonathan pani just võtmetega putket kuhugi gin´i peale, aga et oodaku ma 10 mintsa, et siis on fuckface tööle jõudnud omade võtmetega. Ilmselt oli mu näost näha, et kohe ei ühendanud ära kelle poole ma peaksin 10 minuti pärast pöörduma et "Excuse me, mr Fuckface, may I have the keys for pumping station", siis Drew täpsustas et No Darrenit mõtles.
Kuna erinevate masinate peal leiduv raadioaparatuur on pärit ajavahemikust eelmine aasta kuni eelmine sajand, siis ei ole alati ka sideühendus tasemel "kuidas said? / viiele sain". Asja ei tee lihtsamaks ka mõne kohaliku sepa dialekt, kohati on raske aru saada kas ta köhatas sinna lällarisse nüüd või ütles mingi lühemat sorti lause. Siis on alati abi täpsustavate küsimuste voorust, et "kuule Silver, kellega nüüd räägiti", "ää, weighbridge´ga vist", "aa, siis ok norm". Veel on alati tore töö-ööd lõbusamaks muuta filmidest nähtud või arvutimängust kuuldud militaristlike sõnumitega.
"Loader one, whats your twenty"
"in position"
"we are bingo on bale bags, do you copy"
"copy that, bingo on bags, on my way"
"roger that, keep the sector clear and watch your six"
"10-4"

Kuigi talv on üldiselt kuiv hooaeg, siis ühel nädalavahetusel sadas vahelduva eduga terve päeva ning enne ühte töö-ööd tuli mingi poolteist tundi äikesetormi. Sellest tegelikult täitsa piisab, et black soili ehk siis musta mulla poolt õnnistatud Moree tasandikud päris sopaseks muuta. Astud moonbuggy´st välja, teed kontrolliva tiiru ümber pealevõetavate moodulite, et ega kuskilt midagi väga puruks ei ole või topeltkilesid või midagi. Selle ajaga on selline saviliiva kiht saapa mustri vahel, et moonbuggy´sse sisse ronides kaalub saabas üllatuslikult 3x rohkem ning lööd põlve vastu astet ära näiteks. Ühel sellisel ööl sai trashi traktoriga ka natuke kinni istutud. Päevase vahetuse kutt näitas ära, et kuhu ta kallutas, et lõpetagu ma see rida ära ja siis küsigu uut kohta. Mõeldud, tehtud. Paari tunni pärast ulatus rida juurdepääsu teeni välja. Mõtlesin siis, et eino mis ma ikka siin teisi tüütama lähen, kolm rida edasi paistab veel üks poolik trashi rida, et lasen selle ka lõpuni ära ja siis vaatame edasi. No ega ikka ei lasknud küll. Ruumi oli vähem, seda tuli tee kõrvalt juurde näpistada, tagurdamise nurk krõbedam, haagis hakkas taga kääri viskama ning traktor ei tahtnud tee peale tagasi tulla. Hoolimata sellest et traktoril mõlemad sillad veavad, difrid olid lukus nagu Varbola linnuse väravad Jüriöö ülestõusu ajal oli varsti asend fikseeritud nagu viis kopikat. Tuli jällegi nooremad ja targemad appi kutsuda, koos kettide ja seeklitega. Väljasikutamine käis kahes etapis, kõigepealt traktor, seejärel haagis, töö oli äärmiselt mudane , töökindad kuulusid hiljem äraviskamisele, muist riideid lendas hommikul pesumasinasse, saapad tahtsid saada voolikut ja käsipesu. Allolev pilt ei puutu intsidendiga kokku, siis oli veel kõik kuiv ja ilus.

Ühte järjekordset tammi käisin nillimas. Copeton dam. Kodulehel on isegi mingi keskmiselt objektiivne  info olemas, et kui palju vett praegu tammi taga on.

Leidub tagasihoidlikumaid elurajoone

Ja leidub ka natuke viisakamaid piirkondi






Täna käisin Narrabri linnas kinos, peaaegu 100km kaugusel ehk siis põhimõtteliselt siinsamas. 10.45 ennelõunasele seansile oli esmaspäevaselt vähe rahvast, peale minu veel kaks eestlast, kellel ka puuvilla juurest vaba päev oli antud. Film oli "Get Out", päris hea oli, tasus minna.

18.aprill - ... - Moree , Namoi Cotton

Moree. Ajalooliselt tuntud kui kõva põllumajanduse ja põllumajandajate sõlmpunkt. Nii on, ükskõik mis küljest linna sisse sõita, jäävad esimesena silma traktorite, kombainide ja muude kultivaatorite müügi, hoolduse või tuunimisega tegelevad bisnessid. Teise asjana jäi silma palju abosid. Tuterdavad mööda uulitsat ringi. Kui on vaja üle tee minna, siis pannakse õkva üle tee. Kui on vaja raha, siis näiteks lüüakse pimeduse varjus kuskil hämaramas elurajoonis auto aken sodiks ja võetakse 10 daala väärtuses sente kaasa. Veel on need loomad ära õppinud, et valged inimesed hoiavad tarade taga tihtipeale mingeid väärtuslikke ja läikivaid asju, seega vahel kargavad nad ka üle tarade. Aga ei tasu üldistada ja päris lootust kaotada, ajalugu on näinud ka evolutsioonis kaugemale jõudnud pärismaalaste järeltulijaid, täitsa arukaid või andekaid tegelasi nagu poliitik Neville Bonner või olümpiavõitja sprinter Cathy Freeman.

19.aprilli hommikuks oodati siis potentsiaalset tulevast tööjõudu a la mingisse päevakeskuse saali induction day´le. Mingi 60 noort töötajat paigutati laudade taha istuma, 45 lk manifest oli kõigile juba lauale paigutatud. Seal jätkus nämmutamist ikka mingi pärastlõunani, alustades sellest mis on Namoi Cottoni missioon, visioon ja väärtushinnangud. Paar peatükki maksustamisest, paar lehekülge tasustamisest olid ka sellised olulisemad asjad. Võibolla liiga palju aega kulutati sellele, et ärge ikka toppige jäsemeid või pead töötavasse masinasse, ärge jookske nurga tagant välja tagurdava traktori pidureid testima, milliseid silte võib puuvilla puhastustsehhist leida, milliseid tulekustuteid võib sealt leida, milliseid redeleid võib leida. Oi ja eraldi teema oli astmaga, kuidas ära tunda, mis võib põhjustada, mis võib mitte põhjustada, kuidas esmaabi anda, kuidas mitte esmaabi anda. Astma paistab hetkel veel olevat suurem oht Austraalia ühiskonnale kui Põhja-Korea oma ainukese ekspordi-artikliga - ähvardustega. Aga ei, igale läbitud teemale pidi allkirja alla viskama, et juhul kui keegi peale suure pühendumuse ja panuse endast veel midagi Ashley või Wathagar cotton gin´i maha jätab, siis oleks lähedastele vähem seletamist ja klattimist. Cateringi pakuti ka pauside ajal, ning kogu see pull oli mingi tariifi järgi tasustatud ka.

Järgmisel hommikul oodati kõiki Ashley omasid siis Ashley gin´i (mugavam sõna kui töötlemise tehas), kus kõik said näidata, et ega induction day´l läbitud teemad pole ühest kõrvast sisse, teisest kõrvast välja jooksnud. Gin, nagu neid puhastusvabrikuid nimetatakse, tuleneb väidetavalt sõnast Engine ehk siis mootor. Ja ega need gin´i masinad/puhastusliinid oma suuruse ja müra poolest ausalt öeldes laevamasinatele alla ei jää.

Väike hommikune kohviring ja tutvustusvoor gin manager Shane eestvedamisel ja aktiivsel küsitlemisel. Kahe vahetuse peale oli mingi 30 hooajatöölist kokku kupatatud sinna, enamus on eestlased, kaks sommi, kaks prantslast ja mingi kuus iisraellast. Kuigi induction day´l pandi kõigile südamele et ärge jumala eest kuidagi kaastöötajaid ahistage ning ärge ennast laske ahistada, siis boss oli vist sellel ajal saalist väljas. Iisraeli kutist Davidist sai bin Laden, prantslane Balthazar sai nimeks Bob. Loomulikult need hüüdnimed kleepusid külge, Osama ja Bob. Küsiti veel, et millega keegi siis Aussis või koduriigis tegelenud on, peale iseendaga tegelemise  muidugi ja et mida keegi enamvähem teha tahaks siin gin´is. Öeldi et CV´de põhjal on muidugi bossudel mingi aimdus olemas, mida keegi teha võiks. Osama hõikas kõige kiiremini, et ta tahaks Trashman olla, et siis ta oleks väga häppi ja näpud püsti. Oli vist Mossadist selle positsiooni kohta siseinfot saanud, aga etteruttavalt võib öelda et suht kõige lebom tiksumine on see Trashmani koht küll. Osad preilid ütlesid et nad võivad Books&Bagse teha, ehk siis pakendamisel abistamine ja näidiste võtmine. Kaks Eesti kutti volunteerisid ennast frontloaderi peale, valmistoodangut virnastama ja rekkade peale tõstma. Aga põhimõtteliselt hunnik kohti olid veel lahtised.

Igaljuhul kui kohvid ja teed olid puhkeruumis enamvähem joodud, viidi meid väikesele ringkäigule, et kust otsast siis puuvilla rull sisse pannakse ja kuskohast midagi välja pudenema hakkab. Vaikne ja puhas oli, sest liine poldud veel käima pandud. Kõik see 30 matsi jagati enamvähem kolme gruppi. Ühed said tutvuma minna redelite ohutu kasutamise ja käitlemisega, teised mingit kokkurullitud koormakatet õige tehnikaga tõstma ja kolmandad survestatud õhuvoolikuga mängima.

Kogu spektaakel käib siis nii, et rekkatega tuuakse pidevalt ladustamise põllule (sest tegu on ikka suurema asjaga kui plats või väljak) umbes 2.5 tonniseid rulle ehk puuvilla mooduleid . Enamasti on autorongi peal 10-12 rulli. Enamasti on tegu B-double ehk siis kahehaagiseliste autorongidega. Nõrgad, naised ja lapsed on vahel toonud ka ühehaagiselise autorongiga, ehk siis meie mõistes rekkaga, veduk + haagis. Kõik sissetulev ja väljaminev autorongide vool veereb territooriumi väravas kaalumajast läbi, kust saadakse siis ka juhised, et millisele platsile suunduda, millise rea juurde vms. Hiljem korjab moonbuggy mees kaalumajast saadud juhiste ja lehtede järgi õigest reast rullid ülesse ja kihutab nendega sissesöötmise lindi juurde. Seal rullid lindile, väike astang flipib need mingil hetkel 90kraadi otsa peale püsti, nagu moosipurgi, kui hästi läheb. Ühel hetkel korjavad neli metallist käppa 2.5 tonni puuvilla ümbert tugevamast kilest, ühe kirjaniku auks ja tervituseks ütleks isegi polüetüleenist ümbrise ära ning mingi rehepeksumasin lööb kogu villa torudesse. Torudes liiguvad need üle- ja alarõhu abil kõigepealt läbi kuivatist, siis mingist elementaarsemast puhastist ja lõpuks mingist vähe nutisemast puhastist. Alles jääb puhas, valge puuvill, mis lapatakse pika laia lindina kihiti 250kg kottidesse. Ebakvaliteetsem kraam ja suuremad jäägid lendavad torude abil Trashmani majja, kus nendest mingi põhupalli laadne asi pressitakse, mis ka müügiks läheb. Mingid väiksemad jäägid ja kestad-kõrred lendab trashmani maja kõrval traktori järelhaagisesse. Mingi valemiga eemaldatakse veel kuskilt poole protsessi pealt puuvilla sisse jäänud seemned, need hangeldatakse ka eraldi maha, pidevalt käivad rekkad ühe kolu all neid omale haagistesse sahistamas. Kui ma õigesti asjast aru olen saanud, siis ühest 2.5 tonnisest puuvilla moodulist saab peale kuivatamist ja töötlemist umbes 1 tonni puhast kõrge kvaliteediga puuvilla. Kuna viimati töötas tehas umbes 50% võimsusega, siis ligikaudu iga 8 minuti tagant läheb uus 2.5 tonnine moodul jahvatist sisse ning iga 2 minuti tagant tuleb gin´i teisest otsast 250kg puhta puuvilla pakk välja. Ehk siis peaks minema 2x kiiremaks asi, aga hetkel jh ei ole kolmandat puhastusliini käima saadud. Kõik katsed on piirdunud sellega, et midagi lendab kuskilt laiali ning gin´i sisemus või ümbrus on puuvilla ja tolmu täis.

Tegelikult võiks veelgi pikemalt spekuleerida, erinevatest puuvilla moodulite autodele laadimise ja mahalaadimise meetoditest, aga ma säästan seekord lugejaid sellest. Meil Ashley´s kui rekkad on jõudnud põllul õige ladustusrea juurde, lendavad kohale üks mees suure Volvo frontloaderiga ehk frontaal-laaduriga, teine mees veelgi suurema infield loaderiga. Üks tõstab teisele rekka pealt rullid ette, teine läheb paneb ilusti rivi peale ära.

Kuna esimene päev läks peamiselt redelite, koormakile rullide ja suruõhuga mängimise peale, siis teisel päeval võeti kuuene punt rohkem masinate vastu huvi üles näidanud kutte kaasa ja läksime siis ladustusväljaku peale mängima. Gerdile öeldi veel, et sina võta see Toyota Hilux ja too ülejäänud rahvas 52. rea juurde. Mina ja Suomala Kalle lendasime kohale Volvo frontloaderiga, nii et lokid tuules lehvisid, nagu kirikusse kiirustaval abielupaaril. Tõstsime seal siis Rohani valvsa pilgu all ja näpunäidete järgi rulle rekka pealt maha ja kõik said neid rivvi paigutada, kuni lendas jällegi Toyota Hiluxi aga mulletiga varustet Darren kohale, et Which one of yous is Juunas. Ütlesin Yo ja viskasin käpa püsti, öeldi et tavai sa hakkad Roveriks, tule kaasa läheme vaatame teised masinad ka üle ehk siis läbime koolituse ja paneme allkirjad alla. Ei olnud eriline kunsttükk 2x250kg kotte frontloaderiga ümber paigutada ja üksteise otsa virnastada, jäädi rahule, sai jällegi allkirjad paberitele joonistada.

Järgmisel päeval näidati Trashmani tööd ka. Sõltuvalt puuvilla kvaliteedist saab põhupall pressi all valmis 30-70 minutiga. Seejärel on see vaja kaheksa plastikust lindi ja pneumaatilise käristiga kokku käristada ning konveieri abil toast välja suristada. Iga paari tunni tagant saab traktori käru ka peenemat sodi täis, mis on vaja siis ladustamispõllu tahanurka vagudesse kallata. Pidavat minema loomadele allapanekuks see, et igale saadusele on seal kasutusvaldkond olemas. Ühesõnaga korralik tiksumise töö ikka, jood kohvi või teed ja loed raamatut.

Minule usaldatud ametikoht ehk siis Rover ehk siis masinameestele asenduse andja on suht vaheldusrikas. 2 päeva annad moonbuggy vennale puhkust, 2 päeva ühele frontloaderi mehele valmistoodangu platsil ja 2 päeva trashi mehele. Siis puhkad 2 päeva ise. Gin´is käib elu 24h, kahes vahetuses. Mind paigutati öisesse, iseenesest võiks seda võtta komplimendina, kuna põhiboss ütles esimestel päevadel kohe et paigutab esialgu pädevamad nightshifti, kes ise võiks hakkama saada. Et siis saab tema ka öösel oma rantšos rahulikult und lasta. Rantšo asub täpselt gin´i kõrval, hobused käivad ikka aegajalt aia ääres uudistamas, et mis värk on. Vana paneb ise rahuloleva näoga jalgsi tööle ja koju ja lõunale. Öises vahetuses on eeliseid veel tegelt, palk on 15% suurem, rekkate sisse-välja liiklus on ka öösel nullilähedane. Alguses räägiti ka midagi, et mõne nädala kaupa swapitakse öine vahetus päevasesse ja vastupidi. Hiljem oleme mõnega seal arutanud, et ega väga ei tahakski päevasesse vahetusse vist enam, et rekkate järjekord oleks ukse taga, UHF raadio 30 kanal pidevat möla täis, et minge sinna, tehke seda, võtke sealt, pange sinna. Öösel hea rahulik toimetada ja timmida seal. Et põhimõtteliselt on meie ülevaloleku aeg sünkroonis siis kodustega Eestis (ja ka Soomes).

Moodulite toimetamine sissesöötmisliinile. Kui rekka pealt maha laadides või siis moonbuggy vennal üles korjates õnnestub mõni rull natuke lõhki või vormist välja sõita, on see mõistlikum paigutada liini kõrvale rööbaste vahele. Sealt saab rööbastel liikuva rehepeksumasinaga selle ikkagi torudesse peksta.
Aga jah, suuremat sorti Detroit Dieseli jõuallikas jõurab külje peal. Käigud, tuled, aeglustid, blokdiffer käivad sisse tumbler nupukestest. Tuled on suht võimsad, tahavaate kaamera on ka. Pimeda nurga vältimiseks oli ka ees vasakus pardas kaamera, aga segastel asjaoludel ja mitteametlikel andmetel päevase vahetuse põgusa kinnijäämise/lahtisikutamise tõttu see viimati ei töötanud. Kangist saab veel esiotsa üles-alla liigutada ja peale/mahalaadimise linte jooksutada. Kellel vähegi arunatukest ja eluisu on hoiab igaljuhul selle piiratud väljavaatega mitmekümne tonnise puuvilla mürsu trajektoorilt kõrvale, aga väidetavalt on aegade jooksul ikka mõni kodanik sealt alt läbi käinud.

Rohani eestvedamisel ning Mauri ja Gerdi kõige suuremal kaasaminekul, valmis feeder bay kõrvale rauast fermidele varjualune. Kindlalt kõva nominent Moree tasandike 2017 aastaehitiseks, vähemalt polüetüleen-ehitiste kategoorias.

Nägu on küll selline nagu oleks käsitsi need sinna kolmandasse kihti ladunud, tegelikult ikkagi frontloaderiga. Uuemal JCB laaduril on Bluetooth toega raadio, nahkiste, konditsiooner. Päris mugav ja tõhus relv millega aega sisustada.
Algul lasti kolmekihilisi ridu panna, hiljem taheti juba neljaseid. Aga jh, kuna üks kott kaalub 225-250kg, siis Laomees Lagunovi kombel harjavarrega nügides neid väga alla võtma ei läheks.




Ühel hommikul jäid maantee ääres interaktiivsetel tabloodel silma teated, et iga hetk on sellel lõigul mega laia ja ülimalt ülegabariidilist veost oodata. Kiirelt kalibreerisin peeglist vaadates Toyota üle, et pole ta nii suur ju midagi, mis te mehed pabistate. Aga nagu vanasõna ütleb, meest sõnast, häda ajab härja kaevu jne. Kõigepealt tulid mitu maasturit Oversize kirjadega, mis nagu presidendi korteež kangesti vastassuunda kippusid ning igatemoodi vilgutasid ja sireenitasid. Kuna minust eespool ja tagapool liiklusvoog aupaklikult teeserva poole tõmbus, käitusin ka samamoodi. Peatselt hakkas mingi killavoor paistma jah. Kaks veokit olid jäigalt ühendatud ning sellist kaadervärki sikutasid enda järgi siis. Paistis olevat ilma rataste ja kastita kaevanduse kallur. Rattarumm igatahes ulatus mitu meetrit vastassuuna vööndisse :D. Oversize veosena veetakse ka sama kaadervärgi rattaid, aga see pole muidugi nii kolossaalne ettevõtmine.

Aga okei, aitab selleks korraks küll vast. Teine päev juba uued jutud, aga väga võimalik et natuke käsitleme ka juba varemalt läbitud teemasid. Moree linnakesest ja linnaosadest on paar pilti ilmutamisel. Püsige liinil.