Nii, aga Toobeah. Kinbeachie puuvilla / tfarm , suure korporatsiooni OneTreeAgriculture poolt suhteliselt hiljuti ostetud. Igast puuvilla, teravilja, loomafarmid laiutavad reeglina hästi suurtel maa-aladel. Vabalt võib olla mingi 30km korda 10km maalapp, kus on peal kümneid põllulappe, masinate kuurid, tööriistade kuurid, kemikaalide / väetiste laod, teravilja silod, loomade söödaplatsid, -kokkuajamise platsid ja siis majad - tööliste majad, farmibossi maja, farmi bossi asetäitja maja. Kuhu nad kõik oma perede, laste, koerte ja hobustega sisse kolinud on. Meile anti elamiseks 5 magamistoaga farmimaja, kahjuks oli ainult üks wc/dušš aga no sai kuidagi hakkama. Majas elasid veel vahelduva eduga kaks aussi kutti, kes kombainide, traktorite juhtimise, lõhkumise ja ka parandamisega tegelesid. Ja siis üks aussi vanamees Ashe, kellele abiks ja seltsiks meid nagu palgati sinna. Et muidu ta oli paar nädalat üksi see casual farmhand olnud. Ega me saime ikka mitu päeva seal niisama vegeteerida, sisse elada, Goondiwindi city´s nillimas käia, sest just oli sadanud ööpäevaga mingi 10cm vihma , sellised tiigid keset põlde, mis mitme nädalaga ka täiesti ära ei kuivanud. Aga jah, kui ühel hetkel põllud kuivad olid ja tööd sai tegema hakata, siis ei kulunud kaua aega kuni see ka selgeks sai. Mingit raketiteadust ei ole, tuleb lihtsalt läbi kammida kaardile märgitud probleemsed põllud või põlluosad, kuhu tulvaveed ja üle kallaste ajavad kraavid on igasugu sõrmejämedusi, käevarre jämedusi või terve väiksema mehe jämedusi oksi/palke kandnud. Halval juhul piisab heast sitkest paarisõrme jämedusest oksast/juurikast, et kombainil mõni lõikenuga ära väänata või ära murda. Samuti lõhuvad need külvajate seemne/õhutorusid , et parem kui põldudel suuri toikaid ei ole. Muidugi on selle stickpickingu jaoks masin olemas, aga maksab see alates paarsada tuhat dollarit, ei pruugi ikkagi head tulemust saada, pidevalt läheb midagi nendel puruks, oodatakse tükk aega varuosi ning siis on ikkagi vaja, et mingid inimesed vahepeal põllud üle käiks.
Tegime oma tublile JohnDeere Gatorile natuke tuuleklaasi tuuningut. Teadjamate meeste sõnul pidi puhtalt Sparco kirjast vähemalt +5heppa juurde tulema ning Shark energiajoogi logo annab ka respekti ja "tänava-krediiti" juurde. Põhimõtteliselt katuse ja rooliga atv, või siis 4x4 offroad golfikäru, või minitraktor, ei oskagi head nimetust sellele masinale anda. ATV tehnika igaljuhul peal, 850ccm kolmepütiline kone, variaatorkast koos aeglustiga, 4wd koos difrilukkudega. Et liikus edasi ja ronis küll kui vaja.
Siit pildi servast paistab veel suht uue malli Case Maxxumi traka. täitsa mitmel korral saime sellega ka ringi käulata. Nt kui vihma oli sadanud kõvasti või siis kui ilm liiga palav oli, et mööda põldusid ringi koperdada ja oksi Gatori kärusse loopida. Siis saime vanu looma-aedikuid ja -söödaplatse lammutada, kopaga betooni maast üles kraapida või siis aiaposte välja sikutada. Traktori taga veovõtuvõlli otsas istus traadikerija, et ilmselt taibukamad lugejad võivad järeldada, mis sellega teha sai. Algul selgus, et keegi oli traktoriga kuhugi sisse tagurdanud, ja siis suure ähmiga veovõtuvõlli nuppude juhtmed valesti ühendanud. Et au ja kiidusõnad Askole, kes enne alla ei andnud kui guugeldades, traktori manuaalis pusides ja juhtmeid ümber tõstes asja normaalselt tööle sai. Minule teadaolevatel andmetel ta kahjuks rahalist preemiat, tõusu karjääriredelil või siis sponsorviisat Kinbeachie farmist selle eest ei saanud.
Ilm läks igaljuhul järkjärgult palavamaks, seega oli mõistlik tööga varem alustada, et sellist pärastlõunase 35-40 kraadi käes väga kaua küpsema ei peaks. Et mingi 4.30-5.00 oli tavaliselt alguse ajaks, 13-15.30 lõpetamise ajaks. Ise panime oma tunnid kirja, boss ainult korjas iga kahe nädala tagant tunnilehe paprid kokku ja viis raamatupidamisse. Boss oli küll kõige chillim vend üldse vist, ei käinud ta kunagi põlla peal seletamas, et miks te liiga aeglaselt teete või miks te liiga põhjalikult teete, või liiga palju kuskil varjulises kohas joogipause teete. Aegajalt käis vist õhtuti paar korda põllult läbi ja saatis smsi, et ei kõik kena, pange samas vaimus edasi.
Jube uudishimulikud obesed olid peremehel seal, paar korda oli tükk tegu, et hobune koos traadiga lõiketangide vahele ei jääks.
Ühe päeva töö. Ehk siis üks korralikult lammutatud väiksemat mõõtu looma-aedik, shedi taga euroaluste peal. Alumiiniumist aiapostid koos elektrikarjuse pesadega, plastikust vahepostid, siletraat ja okastraat. Küsisime veel bossi käest, et noh kas läheb vanarauda, mille peale vastati et pole pointi väga. Isegi kümne sellise aediku lammutamisel/metalli mahaparseldamisel võid miinusesse jääda, kokkuostu hinnad madalad, vahemaad suured. Et pigem arvas et äkki leiab kuskilt nendele ostja, et ladustame pealegi kõik postid ja traadikerad sinna shedi taha viisakalt ära.
Selliseid sisalikke nägi mitu korda, üldiselt suht laadnad vennikesed. Paar korda oli näha, et mingites urupõhjades mingid soomused roomavad edasi vaikselt, neid loomi ei hakanud väga lähemalt uurima ega surkima. Huntsmani ämblikud tulid paar korda majja sisse, Asko ja Ashe üritasid seal mingeid PETA aktiviste mängida ja neid rätiku või mingi kotiga välja toimetada. Ma lasin ikka mürgiga korralikult tuppa tunginud ämblikupoissi kringliks, enne kui välja viskasin. Ei roni mina nende puudelatvadesse või kuuri sarika-alustesse hullama, ei ole neil vaja tuppa ka ronida.
Sellest oli jube kahju, et head looduslikku ujumiskohta lähedal polnud. Nii hea oleks olnud mingisse Jaagarahu moodi karjääri või kuskile kose alla plädistama minna peale kaigaste korjamise tööpäeva lõppu, aga mida pole seda pole. Need aussi järvekesed ja ojakesed sellised šokolaadijõed, et mitte ei taha sinna sisse astuda. Ei tea ja ka ei näe, et mis või kes sinna mudasesse vette ennast vaikselt positsioneerinud on, et kuskile hambad sisse lüüa.
Igasugused erinevad Landcruiserid on põhimõtteliselt rahvaautod siin. Pereemadel siis tavaline nelja ukse ja tagaluugiga 100, 200 või Prado, nagu me Euroopas/Eestis oleme harjunud nägema. Aga farmeritel siis vähe robustsema välimusega kahe- või neljaukselised Länkari V8 turbodiesel uted, UHF antennide, töötulede, vilkurite, Oversize tahvliga, lowtray kastiga, kasti keevitatud tööriistakastid, kompressor, keevitusaparaat, koertele puurid jne.
Oli suur rõõm enda bossi oma Goondiwindist servicest tagasi tuua, kuna ilmselgelt minu töötund maksab vähem ning tal oli endal midagi olulisemat farmis koordineerida. Nagu rongiga sõidaks, istud kuskil kõrgel, masin läheb mööda maanteed nagu rong mööda rööpaid, V8 joriseb vaikselt oma madalat laulukest, kui gaasipedaali tallata siis kuuleb turbovilet ka lisaks. Ei tore masin. Hoiavad hinda ka viisakalt. Põhimõtteliselt ainult kängururaudade, madala kasti ja snorkliga , ehk siis suht baasvarustuses 15 aastat vana Landcruiseri eest küsitakse ka 30000 daala või siis 20000 eurot.
Väike smoko põlluservas ehk siis selline vähemalt veerandtunnine snäki, veejoomise, tobitegemise või niisama maast ja ilmast rääkimise paus. Ja maast ja ilmast nendele aussidele rääkida meeldib. Eriti meie endisele töökaaslasele Ashe´le. Mis kohati oli suhteliselt tüütu. Tahad rahulikult istuda, aga ei. Üks mees peab ikka plämisema, et Eks ikka täna oli palav ilm, loodetavasti homme sama palav ei tule. Kui eestlasel pole midagi öelda, siis ei ütlegi ja rahu majas. Aga aussid nagu peavad koguaeg rääkima, et ei oleks mingit piinlikku vaikust. Rääkima kõikidest asjadest, aga samal ajal mitte millestki. Smalltalk noh. Aga eks see on tegelikult üle terve maailma umbes nii, lihtsalt keskmise eestlase jaoks on see kohati võibolla natuke tüütu või väsitav. Ikkagi see keelebarjäär seab ka mingid piirangud, olen tunnetanud et eestlaste kollektiivis on väga mugav niisama mingit pläma ajada, kuskil lõunapausi või smoko või töö ajal. Aga ikkagi, võõras keeles veel nii mugavalt mingit sellist "Mis uudist ? koer tuli kuudist", "Võta kapist õlut, Võta s--- " sõnadega žongleerimist ja sparringut ei tee. Aga noh pole hullu, eestlaste inglise keel on siinmaal ikka väga väga palju parem kui keskmise hiinlase, taiwanlase või prantslase oma. Meenuvad kohe cotton gini ajad, kus prantslanna Gwen hakkab midagi rääkima, aga me Silveriga lihtsalt kõhud kõveras naerame, et mis värk toimub, räägib ta nüüd prantsuse või inglise keeles, mitte muhvigi ei saa aru. Siis ta muidugi hakkas ise ka naerma ja muudkui üritab sama asja 5x järjest küsida, aga kõik kordamööda lagistavad naerda. Lihtsalt selline tore ilus sujuv/sidus ümmargune armas pudi tuli suust välja.
Jõuludeks tulid meile Kinbeachie farmi külalised. Et Mauri, Kristo ja Raigo saabusid Moreest, päkapiku mütsid kak raz peas jne. Tegime natuke tervisenapsi seal meie farmhouses, sealt pärineb ka üks Facebookis ringlenud pilt, kus roosadesse naisterahva sussidesse ning päkapiku mütsi riietatud isikut on une pealt pildistatud. Järgmisel päeval sõitsime Moreesse, et mõned päevad seal jõulurahu nautida, jõulurahu Kinbeachie farmist ja ka mis seal salata, Ashe´st :D Et saaks omavahel eesti keeles pläurata , et ei peaks vahetevahel inglise keeles ikka ka arutama kui palav päev täna oli ja et loodetavasti homme nii palav ilm ei ole. Toobeah´st Moreesse sõita ainult 2h, et Austraalia mõttes lähedal. Kuna olime suuremat sorti hommikusöögi kuskil teepealses truckstopis teinud, ei olnudki kõht väga tühi. Istusime kuttide juures rõdul, ajasime juttu, kuulasime musooni, libistasime veini/õltsi. Aga õhtul mõtlesime et ok, läheme pubisse võtame mingi söögi ka. Tutkit. Kell oli alles pool kümme, aga pubis juba köögid kinni, kulbid ja potid pestud ja nagis rippumas. Aastavahetusel oli veel hullem, siis kobisime jälle Moreesse tagasi, siis olid kõik poed ja pubid ja isegi mäkid ja KFC´d mingi kaks päeva jutti kinni. Üks tankla oli lahti, et tõesti keegi ettevaatamatu inimene 21.sajandil otseselt nälga või janusse ei peaks surema. Isegi Moree buy/sell/swap grupis oli aastavahetusel näha postitusi, et "sooviksin osta alkoholi, ükskõik mida". Okei, meie olime muidugi õppinud võrdlemisi valusast jõulukogemusest, aegsasti poes käinud, igasugu provianti varunud. Eestist oli ka üks väga korralik humanitaarabi pakk Austraaliasse saabunud. Seega sai lauale panna ikka väga tõsiseltvõetava raskekahurväe Fazeri näkileibade, Põltsamaa praekapsa ja Kalevi šokolaadidega. Õhtu edenedes veeretati külmkapist välja ka tõeline kodumaine Stebeli karskluskaitse patarei ehk siis erinevat laskemoona Liviko relvavabrikust - Moe, Viru Valge, Vana Tallinna nimelist.
Erinevad vorstikesed, mis olid osade kodanike poolt pikaajalise töö tulemusena kohalikust kaubandusvõrgust välja sõelutud, et mis maitseb nagu hea ja kodune. Mingi jalapeno vorst maitses täpselt nagu kunagine P/S vorst "Eine". Siis olid veel kartulisektorid ja tomati-kurgi-hapukoore salat. Et kohe täitsa peaaegu nagu päris. Kusjuures isiklikult enne kui mul tekkis isu eestimaise toidu järgi, tekkis hoopis isu eestimaise muusika järgi. Ma mäletan et juba aprillis, mais sai cotton ginnis frontloaderi bluetooth raadiost kuulatud Vennaskonda, Termikat, Raadio 2 "Rahva oma Kaitset" ja natuke ka Pahvi, Martinsoni, Paju "Mehed ei nutat". Aga seda ei kannata palju kuulata, Pahv oma "oh ma tean kuidas asjad käivad, oh kus omal ajal ikka oli, oh tänapäeval pole ju mingit sporditegemist" jutuga ja Martinson oma nutuäärele viidud emotsionaalse ulgumisega hakkavad suht ruttu pinda käima. Paju on nagu kõige asjalikuma ja loogilisema ja tasakaalukama jutuga vend seal minu jaoks. Noh arusaadav, et nad natuke mängivad ka seal mingeid rolle ja panevad üle võlli, aga ikkagi.
Ega ausalt öeldes aasta-vahetusega tõmbasime selle stickpickinguga otsad kokku ka. Askol tuli pere Taimaale külla ning ta põrutas sinna, Katril ja Moree kuttidel oli vaja jaanuari teiseks nädalaks Griffithi kandis olla. Et veinitööstustes hakkasid esimesed koolituse, pläma, treeningu päevad. Mul polnud nagu vaja otseselt kuskil olla, aga aitas sellest Kinbeachie kaigaste korjamisest küll ja õhtuti maja trepil Ashega samade juttude edasi-tagasi rääkimisest.
Juba jõulude ajal suhtlesin poolkogemata mereka aegse tuttava Lihula Reixiga, selgus et tuleb mingi paari kamraadiga jaanuari lõpus paariks nädalaks Taisse, mõeldud mõeldud, ütlesin et ega mul ka suurt kottigi teha pole siin praegu, et ootan oma mandli harvesti algust ja et tavai, näeme Tais siis. Ostsingi kuskil detsembri lõpus jaanuari lõppu Melbourne - Phuket üheotsa pileti ära. Oli aimata et tagasilend niikuinii kallim ja ega see odavamaks ei lähe, aga ei tahtnud seda enne ära osta, kui mandlist vastatakse millal nad alustada kavatsevad. Nillisimegi peale aastavahetust mõned ööd veel Morees, päeval rõdul chill ja veekeskuses jahedas vees suplemas, varaõhtul kui Moree omad töölt tagasi tulid siis muud kaardi-, laua- ja seltskonna mängud. Mõne päevaga said tegelikult ka pakilisemad jutud vaikselt räägitud ning NewSouthWalesi kõigi-võimaluste-linnaks titulleeritud Moree enamus võimalusi kasutatud, ütlesin teistele aidaa, edu veinis ning seadsin Toyota esirattad Melbourne poole. Et kui mul niikuinii sealt paari nädala pärast lend läheb, miks mitte selle võrratu ja toreda suurlinnaga natuke tutvust teha enne.
Moreest Melbourne on umbes 1200km, GoogleMapsi järgi raudselt üle 13h sõitu. Seega pigem auto tervise , aga natuke ka väsimuse ennetamiseks plaanisin esimese sõidupäeva ööks jõuda Albury´sse, 900km kaugusele. Ilma suuremate sekeldusteta nii ka läks. Muidugi Moreede ja Goondiwindidega võrreldes on Albury ikka suur koht, aga ega ma seal palju ringi jõudnud vaadata. Et kasvõi natukenegi peale tööpäeva rooli taga liigutada, läksin sama õhtu veel motellist mingisse India pleissi sööma, päris piiri-peal teravusega chicken tikka masala virutati seal laua peale. Portsuga poolepeale jõudes oli stange ikka ees märg. Järgmisel päeval käisin veel pesumajas pesu pesemas, täitsa mitu kilekotitäit riideid sai natuke värskema hõngu juurde. Oi kui hea tunne on ikka otse kuivatist mingi soe ja Ultimate Floral Fiesta Siesta lõhnaline särk või pusa selga tõmmata. Aga jah, viienda jaanuari õhtuks jõudsin Melbourne, suht kitsad tänavad ikka seal, aegajalt mingid trammirööpad ka kuskil, erinevalt unisest maalinna liiklusest selline mitu korda krapsakam liiklus, koguaeg mingid ratturid ja mopivennad ujusid kuskile külje alla ja pimedatesse nurkadesse. Suurelinna värk. Time is money. "But time is money, only difference is I own it". Nagu mr.305, mr.Worldwide, teadatuntud ka kui Pitbull kunagi kuskil pilliloos mökitas.
Esimeseks nädalavahetuseks broneerisin ühe toa Airbnb vahendusel ühe Birma tüdruku Derby korterisse. Eino kõva teema, otse CBD´s, ehk siis südalinnas. Parkimisega läksin ainult loto peale välja, jätsin tuimalt mingisse 500m raadiuses leiduvasse kõige odavamasse parkimismajja terveks nädalavahetuseks. No ei läinudki niipalju maksma, mingi alla saja daala oli kindlalt :D
Aga jah, trammiliiklus tipp-lagi-püss teema seal, klõpsid Google mapsist, et soovid praegusest asukohast näiteks Crown Casinosse minna, kohe seal pakutakse variante, et kas härra soovib tolle trammiga sellest peatusest sellel kellajal minna. Või siis hoopis selle bussiga, sellest peatusest. Või hoopis Uber X tellida. Trammid käivad megatihti, igas suunas, südalinna tsoonis täiesti bez platno ka. Ja ütleme nii, et kohalikelt austraalia inimestelt julgustust saades, ma ei ostnud kordagi mingit sõidukaarti ega laadinud kuhugi raha, kui ka paar korda südalinnast eemal käisin ja joppas. On muidugi juhtumeid, kus inimene esimest ja keskmiselt suure tõenäosusega viimast korda elus sõidab Melbournes trammiga, mõtleb et ei hakka siin mingi piletiga aega raiskama ja saab põmm 5 peatust hiljem 90 daala trahvi.
Järgmise nädala alguses olid Melbourne väisamas tuttavad näod cotton ginnimise ajast, Kristina ja Priit. Kambapeale võetud Airbnb apartmendist oli päris võimsad vaated aknast. Aga okei, ma tõmban praegu siia joone. Jätkame õige pea.
Millal uus postitus tuleb? Ootan juba 6ndat aastat :(
VastaKustuta