26.november- Stickpicking in Toobeah

Äärmiselt piinlikul kombel on viimasest postitusest möödas umbes kaks kuud. Ulme, kus see aeg ikka lendab. Loomulikult on kahe kuuga ühtteist põnevat ja võibolla ka mõndagi mitte nii põnevat juhtunud. Kõrvalolev graafiline materjal näitab, et kahe kuuga on omajagu sõidetud küll. Päevaga 1000km ära hammustada pole mingi eriline probleem. Õnneks on ilus päikseline vaba päev, seega nüüd on paslik aeg ühel kuni mitmel Tooheys Ted´i õllel kork maha keerata ning kõike seda meenutada ja kirja panna.

MtMacLareni viljasaidi peal sai olla siis 5 nädalat. Tegelikult isegi täitsa pikk aeg, ei pea üldse kaugelt tutvusringkonnast otsima näiteid, kus kümne päevaga on saidi peal suurem tramm ära olnud ning surutakse kätt ja soovitakse edu edasistel seiklustel. Saidi boss Stelfox tegelikult ohkis tükk aega ette juba, et peab hunniku inimesi ära laskma , kuna suurem harvest selles piirkonnas möödas, vihmasajud ja vihmapühad tõmbasid veelgi tempot ja sissetuleva viljakoguseid alla. No ja nii ta oli, et ühe päeva ennelõunal sõitis mööda platsi ringi oma Hiluxiga, surus üheksal inimesel isiklikult natuke väriseva kämblaga kätt, lõunapausil pidas ka väikses tänu/vabanduskõne ning olimegi vabad. Mis te arvate, kas keegi lõunapausilt tööpostile tagasi ka kiirustas või mitte. Aga ilmselt oli niikuinii mingi vihmapüha järgne aeg ka, üldised platsi/punkri koristamise majapidamise tööd, las need koristavad kes tööle jäid.

Eks siis jah, osad said kohe järgmisel päeval oma uue saidi koordinaadid ja eeldatava tööalguse aja teada, osad paari päeva pärast. Kuna mul kuhugi kiiret polnud, siis käisime hoopis lühireisil Airlie Beachil. Clermontist mingi 5h kaugusel asuv backerite linnake, meri, rand, söögi- ja joogikohad. Eks siis sai seal korralikult rihma lõdvaks lasta, puhata. Ööbisime kaks ööd megasuures backpackerite külas, 26 daala maksis ühistoas narikoht, mida umbes pooled meie seltskonnast kasutasid. 58 daala eest sai täiesti eraldi toakese, mida ülejäänud 4 inimest kasutasid. Väike aritmeetiline ülesanne: kui suure seltskonnaga me Airlie Beachil käisime?  (Lisaküsimus, kui Paul ostis poest 8 arbuusi ning rong sõidab Tallinnast Tapale tund aega, siis kas kõrgema NCAP reitinguga autopark vähendab olulisel määral liiklusohvrite arvu) Ootan vähemalt ühte vastust, õe Laura käest :D

Airlie Beachilt tagasi Clermonti minnes, jäi tee peale kosk. Käisime, vaatasime, pildistasime.

Üks häbelik ussipoiss ronis kivide vahele ära, kui me kingade klobinal ja hanereas kose otsa olime jõudnud

Clermonti tagasijõudes oli mul teada, et 15.novembriks pean olema Griffithis. Seal toimuva 2018 aasta veinitööstuse sesooni vestlused/kehalised/vaimsed katsed. Olin ka Agrilabour töövahenduse firmale teada andnud, et olen MtMacLarenist vaba, ootan uusi väljakutseid. Asusin ka ise Gumtree portaali läbi kammima, et kuna teravilja harvest lõunapoole liigub ja ka mina pean niikuinii lõuna poole liikuma, et äkki saab meeldiva ühendada kasulikuga ja nii. Eelkõige sihtisin traktori töid ja chaser bin´i . Läks paar päeva, kui Moree lähistelt näkkas. Öeldi et nisu harvest vaikselt käib, aga oleks ühte chaser bini juhti juurde vaja küll, et millal alustada saad. Oli selline ennelõunane aeg, kiirelt vaatasin Google mapsist, et mingi 950 km sõitu. No hilisõhtuks olen kohal, homme saan alustada. Viimase 80 kilomeetri kohta anti veel telefoni teel päris täpsed juhised, et mitte öelda võistluslegend. Goondiwindist 65km Moree poole sõita, stop, vasak viis nukiga, ära lõika, truup sees. 5km järjestikused kiired kurvid Buckie roadil, asfalttee -> kruusatee, 10km otse , trampliin, kivid sees, kraav väljas, Tralee silode sildist 50 meetrit, stop, Tralee farmi sildi juurest vasakule mahapööre, üliohtlik, libe lehmasitt, värav. Finiš. Farmer ootas kiiruskatse finišis taskulambiga, näitas külalistemaja ette kuhu ma sisse võisin kolida ja nii ma kohal olingi.

 Järgmisel päeval näidati tööriist ette. Midagi ülemõistuse keerulist pole. Kui põllu peal kombain täis hakkab saama, sõidad kõrvale, klõpsutad viis-kuus käiku alla, et kiirused enamvähem ühte auku oleksid (7-8km/h) ja siis kombainer tulistab oma vilja sulle sõidu pealt kärusse. Autosteer oli ka peal, mis GPS´i järgi sirge rea peal hoiab. Salvestad erinevate kombainide vahekauguse profiilid ära, vähemalt tasase maa peal sellevõrra endal muretum ja paranka keeramist vähem.
No ja kui endal see pea 40 tonnine treiler täis sai, oli vaja põllu servas rekkasse sahistada see vili, või siis natuke pikem sõit silode juurde ette võtta. Ühest hüdronupust voldid toru välja, jõuvõtuvõllilt rootor käima, teisest hüdronupust põhjaluugid lahti, kaamerapilt ka ekraanile, et näha kuidas rekka täitub.

Elamine oli bez-platno, lõuna- ja õhtusöök toodi majapidajanna poolt Nissan Patroliga põllule. Tööauto anti ka, vanem Nissan Navara vabalthingav diisel ute, millega hommikul põllule ragistada ja ka õhukompressori haagist vedada.

Söökidest siis. Lõunaks munavõie sandwichi vahel, singi-juustu-määrdehapukurgi-sinepi sandwich, peedi-porgandi-tomati-spinati-lihasteigi kukkel, õunad, virsikud, banaanid, brownid, koogitükid. Õhtuks lambaliha loomaliha guljašid, vormiroad ubade ja lillkapsaga, erinevad pastad. Päris korralik värk ühesõnaga. Mul jäi tavaliselt mingi kukkel ikka stand-by peale, traktorisse külmkappi järgmise päeva hommikuks. (Aussidele täiega meeldib peediviilakaid panna oma võileibade ja burgerite vahele. Algul oli harjumatu, aga tegelt on päris hea isegi)

Päeva kõige füüsilisem osa oli vast hommikune kombaini ja traktori suruõhuga puhastamine. Farmeri parem käsi Mark näitas ette, et näe, poole tunniga peaks kombainile ringi peale saama küll, kummagilt poolt luugid lahti, ülevalt luugid lahti, mootori ümbrus, radikate ribivahed, rullikute vahed, õhufilter, salongi õhufilter,  eest lõiketerade juurest nipet näpet, elektrilise tavotipritsiga paarile niplile tavotti ka, lapiga kaks ringi mööda küljeklaasi, peegleid, tulesid. Ma läksin pigem rahulikult tund aega enne kokkulepitud aega kohale, et saaks "igaüks omas tempos", nagu Laanemäe kehalises, kombainile ja traktorile ringi peale tehtud.

5. pika tööpäevaga saime igatahes Ardno Pastorali ettevõtte põldudelt nisu ülesse. Kikerherne prooviniitmine näitas et oli veel toores. Küsiti, et kas tahan  nokka tõmmata või ootama jääda, ütlesin et tahaks nokka tõmmata. Et mul Morees paar bisnessit veel ootamas ja Griffithis ka suuremad mitmepoolsed rahvusvahelised läbirääkimised tulemas paari nädala pärast. Farmer oli ise ka laia-haardega ärimees, sai aru küll asjaoludest, kooskõlastasime veel tehtud tööde mahud ja pangarekvisiidid ning lubasin hiljemalt hommikuks elu- ja tööruumid vabastada. 

55 kilomeetrit ja vana hea Moree. Mauri ja Kristo olid mõnda aega Moree lähedal puuvilla farmis erinevate tööülesannete peal olnud ja elasid hotell Imperiali endistes ruumides. Tube üüriti välja LJ Hookeri kinnisvara agentuuris, nagu ühisköögi ja ühiste wc-pesuruumidega korteri kooperatiivi. Käisin siis seal ära, täitsin igast pabereid ning kolisin enda tuppa sisse. Mainisin veel ära, et maksimaalselt paar nädalat oleksin paigas. No worries , ole kaua oled, tagatisraha saad ilusti tagasi, et pole siin mingit juttu, lapsed lähevad kell üheksa tuttu. Tegime siis õhtul rahulikult napsi ja juttu poistega, võibolla läksime ka kell üheksa tuttu isegi, hommikul maakler helistas uuesti. Tere, kuidas läheb, väga hästi läheb, tänan küsimast , kuidas endal, aa ka väga hästi, ei siis kõik tore. Nagu need aussi smalltalkid käivad. Et kuna ma avalduses eelmiseks töökohaks Graincorp ja positsiooniks grainhandler panin, siis ta natuke interpreteeris teadaolevat informatsiooni ja helistas, et pakkuda väikest tööotsa. Tal isa Moree külje all Manildra Graini nimelises ettevõttes, et oleks vaja sinna inimest küll ajutiselt. Võtsin numbrid, tegin kõned, sama päev lendasin Toyotaga live ja rääkisime pakilisemad jutud ära. Võrreldes Graincorpiga oli asi põhimõtteliselt sama, aga sisuliselt täiesti erinev. Üks ülisuur maasse ehitatud hopper, kust rekkad üle sõidavad ja vilja sisse kallavad. Aegajalt pannakse konveieri põhjas rullikud/lindid tööle ja lastakse kogu vili siis kas rongide laadimiseks mõeldud silodesse või Saku Suurhalli mõõtu shedi ( angaari). Ainult kolme sorti nisu võetakse vastu. Mingi odra, kikerherne, kanola või muu mudruga ei tegeleta. Nende nisust tehakse ikka kõrgema, kui mitte veelgi kõrgema kvaliteediga jahu. Töötundidega mind just liiga palju ei koormatud seal kahe nädala jooksul, aga ei väga huvitav kogemus, üürid sai makstud, leib oli laual, vein kapis jne. 

Peale Mauri ja Kristo olid Morees veel alalised estraallased Kristina ja Priit, Sander, Margus. Ringo hüppas korra läbi, Asko ja Katri ka, Raigo kolis Moreesse tagasi. Et trillitamist ja trallitamist jagus ja igav ei hakanud.

Kuna 15.novembriks pidin Griffithis Casella winery katsetele minema, sai 14.novembril Moreest sõitu alustatud. Ei ole väga keeruline päevaga 800-1000km maha sõita kui vaja on. Kiiruspiirangud suurematel maanteedel reeglina 110, hästi palju möödasõidu radasid, näiteks mägisematel ja käänulistematel teedel kui saab üks möödasõidu rada otsa võib kohe olla silt, et 5km pärast on järgmine. 

Forbesis jäi silma selline huvitav ühekohaline De Havilland Vampire hävitaja-pommitaja, mis antud hetkeks oli ilmselt oma hävitamised ja pommitamised ära teinud. Dubbos käisin mingis pakistani kebabipleissis falafeli-lambaliha kebabi söömas, kus pakistanlasest omanik algatas kiirelt väikese geopoliitilised debati. Enda lõpplauses üritasin küll väita, et igal suur-riigil on omad liitlased, omad vaenlased ja ka omad lahingud, et ei ole need asjad päris mustvalged, vaid pigem 50 halli varjundit. Tema aga jäi selle juurde et Venemaa on hea ja USA ainult keedab putru kokku.

Griffithis ootas ees üllatus, et peaaegu kõik MtMacLareni viljasaidilt koondatud töötajad olid karavanpargis jälle ühe laua taha sattunud. Kes tuli Casella veini juurde juttu rääkima, kes McWilliamsisse. Kiirelt klappisime ka koondusrahad ning Jan sai pudelipoodi kasti õlle järgi minna.

Järgmisel päeval toimunud Casella winery vestlus / kehalised / vaimsed katsed oli muidugi päris huvitav asi. Lähed kohale kokku lepitud kellaajaks, oled kõvasti vett joonud, üks poolik pudel on näpus ka veel, sest tead et narkotestiks on vaja topsi lasta varsti. Kõigepealt antakse mingi hunnik ankeete ette, kontaktandmed, pangaandmed+ pensionifondi numbrid, viisa informatsioon, üldiste vigastuste, vastunäidustuste, soovide, ettepanekute leht. Mingil hetkel siis kutsutakse privaatsemasse ruumi, kust saad siirduda veelgi privaatsemasse ruumi et topsi sirtsutada. Siis saad alkomeetrisse lugeda numbreid ühest-kümneni. Siis lähed oma ankeetidega diivani peale tagasi, mingi funktsionaalse lugemise testi täitma -  loe teksti, vasta küsimustele, vaata jooniseid, vasta küsimustele jne. Kui kõlas mu nimi, või sellega sarnaselt kõlav moodustis Yuunas tavaliselt oligi aeg kehalisteks testideks. Pulss, vererõhk, mingite manomeetriga julkamite pigistamine, et grip pressuret mõõta, ühel jalal seismine, kahel jalal seismine, muud koordinatsiooni harjutused, kükid, peegelpõrand, redeli otsa ronimine, kätekõverdused, korduv 20kg kasti tõstmine ja tööpinnale asetamine, kastiga toas ringi kõndimine, kõhulihaste test staatilises istes, seljalihaste test staatilises lamangus. Pulss oli päris laes ja higipull oli otsa ees kui sealt toast välja sai igal juhul. Vestluse osa oli lõpuks pigem selline, et mis siis ka aussis teinud oled ja nii, mismoodi umbes tööprotsess olema hakkaks, kas kõrgust kardad, kas kinniseid ruume kardad, kas õudusfilme kardad, kas küsimusi on. Viisakusest küsisin siis, et no kuidas season muidu tundub ja nii. Öeldi et oi jaa, parem kui mullu ja igati vinks vonks. Lõppvaatuseks öeldi et kahe nädala jooksul võetakse sobivate kandidaatidega ühendust ja ülejäänutele ilusat suvevaheaega ja tulge järgmisel aastal ikka uuesti. 

Vahepeal sai maha pandud plaan, et kui me juba siin lõuna pool oleme, läheme vaatame selle Austraalia WRC etapi ka ära siis. Järgmisel päeval saigi suund võetud ranniku poole. Ralli keskpunktiks oli Coffs Harbour, sinna kanti me ka ralli esimese päeva õhtuks jõudsime. Kuna päris esimest korda autorallit vaatamas ei käinud, sai enne investeeritud matkatooli, vihmakeepi, erinevat paari töösaapaid ja riideid oli niikuinii auto pagasnikus ripakil, võileiva materjali ja muud söögikraami ja no siis ka kast õlut. Planeerisime terve teise päeva niipalju erinevaid katseid / kiire grupi sõitjaid vaadata kui võimalik. Vihmakeepi läks õnneks vaja ainult hommikul esimesel katsel autost raja äärde liikudes. 

Võibolla natuke liiga ülereguleeritud on see Austraalia ralli, turvapersonal, politseinikud jne. Mingid kindlad piiritletud alad kuhu pealtvaatajaid lastakse, nendele aladele ka mingeid kitsaid käike, teeületuse sildasid pidi. Ühel katsel nähti inimesi, kuskil kaugel põllu peal ukerdamas, saadeti motopatrull välja kohe enduurokate peal. Aga mingi irrigatsiooni või kuivenduskraav oli ette jäänud neile, pidid sama targalt, aga vähem bravuurikamalt tagasi töristama oma motadega. Aussil endal nagu väga kõvasid sõidumehi pole ka, rohkem mingid Evo 7-metega rallituristid ja uunikumidega kräunutajad. 14. katse näiteks jäeti ära. Esialgse info kohaselt oli keegi katsel oleva silla katki sõitnud. Hiljem selgus, et rahvusliku klassi sõitjad olid sillalt alla kraavi pannud, et läks natuke aega kuni nad kuiva maa peale said ja sellepärast jäeti katse ära siis. 

Samas, katsetele ligipääs oli lihtne, suurte kiirteede peal viidad väljas juba, kust maha keerata, mitu meetrit järgmise mahapöördeni jne. Profiil oli kohati hästi Lõuna-Eesti ja ka Poola ralli moodi, nillid mingi künka otsas, näed mitut kurvi, mäkketõusu, trampat, mäest laskumisel veel kurve. 

Coffs Harbouris toimunud superspecial oli võibolla kõige erksam elamus. Seda osa mida ise rajast ei näinud, nägid ekraani pealt. Kuna jah 14. katse ära jäi, panime superspecialil umbes 2h enne katse algust toolid rajapiirde äärde maha ja lõime nende väheste õllede korgid lahti, mis turvaväravast läbi smugeldatud said. Katsele lasti sõitjad kiiruse järgi tagurpidi järjestuses, seega alustasid esikveolised kräunutajad , noorpiloodid, Lanceritega rallituristid, kes vaikselt raja läbi plöristasid. Aga no, oli mida oodata õnneks. Õhtul käisime rallipargis ka uudistamas, 30 minutit läks mööda nagu lennates kui mehaanika-professorid Ogieri autol kasti alt võtsid. 

Kolmandale rallipäevale kahjuks ei jõudnud, oli vaja õhtuks Goondiwindis olla. Siin ootas uus töö, niikaua kui viinamarjad, mandlid, riisid, puuvillad kasvavad ja kosuvad. Seda tööd võiks reklaamida nii, nagu taksojuhi või Taxify tööpakkumisi. Meeldib paindlik graafik ? Ole ise oma aja peremees, tööta millal tahad. :D Lisaks veel viibimine värskes õhus, mõõdukas kehaline koormus jne. Praeguseks tsaupakaa.