14.aprill - 18.aprill - suvevaheaeg Warwickis

Niisiis olid kätte jõudnud vabad päevad ja lihavõtted. Sai mõeldud, et läheks sõidaks siin Warwicki ümbruses ringi, külastaks erinevaid vaatamisväärsusi jne. Ega saigi peale kaheksat kark alla aetud, päike juba siras taevas, mingist coffee shopist suuremat sorti tops ja tuld. Esialgu sai suund võetud Leslie dami poole. Maantee oli sirge, liiklust oli pühadehommiku tõttu hõredalt ja nii ta juhtus.

NWA - Fuck da Police.mp3

Tuldi küsiti dokumente, pandi puhuma. Nendega oli kõik korras nagu Andorras, aga heideti ette et olin natuke kiiresti sõitnud. Ütlesin aga vastu, et ei tea mis ta nüüd niiväga kiiresti oli, natuke üle saja võis olla jah, no traffic and visibility oli hea ja. Politseinikuhärra ütles et ta pidi ikka 130ga sõitma et mulle järgi jõuda. Duh ? Kui ta oleks ka 116´ga sõitnud siis ta poleks ju mulle järgi jõudnud, oleksime rõõmsalt äkki alles Leslie dami parklas kohtunud ja koos selfiesid teinud dam´i taustal. Igaljuhul näidati radari pealt tõesti mingit 116kmh numbrit, suuremaid lahkarvamusi ei tekkinud, umbes sellise kiirusega võis tõesti liikumine toimuda. Kirjutati väike number trahvipoissi ka, mis oleks soovitatav 28 päeva jooksul tasuda. Kiiret pole.







Nagu tammi seinalt näha, on veetase hoolimata suurest paisutamisest suht madal ning oleks nagu märkide järgi oluliselt kõrgem kunagi olnud. Sellele konditsioonile vihjati ka karavanparki pesuruumides ja pesumasinate ruumides, et kuna veetase Leslie damil on väga madal, palun ärge plädistage kaua duši all ning pesumasinat ärge ka jooksutage ühe paari trussade ja ühe t-särgi pärast. Tamm nimetati Patrick Leslie järgi, oli too härra 19.sajandil üks esimesi asukaid ja ka üks esimesi maaomanikke Warwicki kandis. Kõige kõrgem veetase saavutati 1988. aasta septembril, kui veetase ulatus isegi 20cm üle väljavoolu avade. 1995. aasta veebruaris oli olnud täielik madalseis, kui paisu kogumahutavusest oli vett ainult 3% ulatuses. 5.jaanuaril 2011. aastal oli aga tammi majandava SunWater company jaoks pidupäev. Tammi taha oli lõpuks ometi niipalju vett kogunenud, et pidi 20 aastat suletuna püsinud ülevoolu lüüsid avama.

Kõik 7 ülevoolu lüüsi krutiti suure õhinaga pärani lahti. Ilmselt rebiti valged töökiivrid peast, pandi võibolla parem käsi rinnale ja lauldi pidulikult üheskoos Austraalia hümnigi. Selle härda meeleolu katkestas aga mõne tunni pärast ärev kõne Warwicki linnapealt. Australian Hydrographic Organisation´is hüpati tõenäoliselt rõõmust lakke, et riiklik A15 maantee on Cunninghami kandis muutumas A15 laevatatavaks teeks. Linnapea aga asjaoludest ilmselt nii positiivselt meelestatud ei olnud ning soovitas tungivalt SunWateri poistel ennast kokku võtta ja mõni lüüs ikka kinni panna.
Aga jah, tammi pais on siiamaani populaarne koht, kus paatidega ringi kütta, kala püüda, ujuda või lihtsalt kämpida ja grillida.

Ühel eelneval päeval käisin ka Connolly dam´i juures. Natukene lihtsama konstruktiooniga asi aga ka üsna tore ehitis. Väidetavalt elutsevad paisus mingid ahvenalised, tursalised ja sägalised, keda on lubatud ka püüda. Vee peale lubatakse ainult alusega, mis liigub edasi kondimootori või elektrimootori jõul. Veel jäid silma tahvlid, kus öeldi et karpkala on prahikala ning kui välja püüate, siis jumala eest, minge matke maha või loopige kasvõi vareseid sellega, aga ärge tagasi vette laske.

Peale seda kui olin Leslie dami juures kõik ülevoolu lüüsid igaksjuhuks lahti keeranud, sõitsin sellise kurjakuulutava nimega teejupini nagu the Falls Drive. See nimi ei olnud eksitav, tõepoolest sai tutvuda kolme kosega.

Brown´s Fallsini jõudmine oli kõige väljakutsuvam. Ülesmineku aega ma ei võtnud, tuli ikka kärestikkudes mööda kive turnida ja üle puutüvede ronida. Alla tulles oli tee selge, ning alla kukkusin igatahes 13 mintsaga. Teiste koskedeni jõudmiseks ei pidanud nii palju vaeva nägema.

Queen Mary Falls

Brown´s Falls

Daggs Falls

Tee kõrgeimast tipust sai veel ümbritsevale maastikule põgusa pilgu heita. Ei äge värk.
Vahepeal sain sõnumeid Warwicki jäänud kaasmaalastelt, et läheks kinno uut Fast and Furioust vaatama. Mõeldud, mõeldud.
Iga Fast and Furious: Tokyo Driftile järgnevat osa vaadates olen mõelnud, et kas annab asja veel rohkem multifilmiks keerata. Jah, ikka annab. Autod ja mehed on veelgi kuulikindlamad, Dwayne "TheRock" Johnson rebib puruks käeraudu, betoonist kraanikausse, tõmbab eest autouksi, vene tuuma-allveelaev ajab taga mööda jääd kihutavaid Dodge Challengeri, roomikutega Dodge Rami, Lambo Murcielagot. Sorry for the spoiler, aga haiseb selle järgi, et tuleb sellele filmiseeriale veel järgesid.

Laupäeval käisime ühe vahva eesti tüdruku Dulsi juures grillimas, kardulasalatit söömas ja juttu ajamas. Pühapäeval toimus linnas suur osariigi-ülene Pontiacide kogunemine. Uudistamist oli kõvasti, V8 mootorite müdinat oli kõvasti. Jäi silma, et osad on vasakpoolse rooliga, osad parempoolsega, käputäis oli ka manuaalkastiga autosid. Kuni 99´aastani pidi kõik sissetoodud autod ümber konvertima parempoolse rooli peale, et neid kohalikku registrisse ja tänavakõlbulikuks saada. Siis aga lõdvendati seadusandlust.

Kohale oli veerenud ka kaks Pontiac "KITT" TransAM´i. Michaelit polnud seekord näha. Üldiselt mõned autod tundusid suht originaalilähedased, mõndasid aga oldi päris aplalt madalamaks lükatud, koopad laiendatud, teerulli mõõtu 295 laiad Mickey Thompsoni drag-rehvid alla krutitud. Mõndadel turritas blower kapotist välja, mõndadel neljalõõrilised Edelbrocki karpad ja equal kolled kummaltki poolt mootoriplokist välja. Summutijooksude osas läheneti ka üsna vabameelselt, topelt 3-tollised otsast lõpuni sirged torud, enne tagasilda ühest resonaatorist läbi, kärab küll.

Üks vend oli mingi valge Toyota ka ameerika raua vahele ära parkinud :D
Kõvem dragrace paugutamine jäi ohutuse kaalutlustel kahjuks ära. Osad juhid võtsid omavahel mõõtu kiirendus-pidurdus-kiirendus-pidurdus ja slaalomisõidu võistlustest. No oli näha, kui raske nende laevade seismapidurdamine koonuste vahele oli. Slaalomis tahtsid mõnel mehel küljepeeglid ikka vägisi vastu maad minna. Ei, aga wheelspin´i, rehvisuitsu ja mootorimürinat oli rohkem kui rubla eest.



Esmaspäeval käisime Gerdiga otsimas Araucaria Fallsi. Et pidi olema Warwickist tund aega autoga sõitu, siis 3.5km mööda rada matkata, ja igati vägev ujumise koht.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, kujunes matk natukene pikemaks. Sellelt teekonnalt igaljuhul koske ei leidnud. Telefonidel levi polnud, asjakohased viidad puudusid ning autoparklast maastikuautodega mööda sahistanud inimesed väitsid justkui ühest suust, et nad pole mingist kosest kuulnud ka. Igaljuhul see kosk peaks seal kuskil tegelikult olema. Vähemalt sai matkata ja paar õlut juua, kärestikukivide peal istudes.





Täna ehk siis 18.aprillil ootab ees oma seitsme asja kokkupakkimine Rose City CaravanPark´is ning 360km teekond linnakese Moree, NSW suunas. Warwick tundus ikkagi ilusam ja toredam koht olevat, aga mis seal ikka, saame hakkama. Sisu on, Duhhi on, nagu ütleks legendaarne Tarmo "Lädra" Laane. Ongi aeg lõpetada ja järgmisel korral juba Moree´st.

06.aprill - 13.aprill - Maasikabisness

Sweet´s Strawberry Runners on oma 18. aastase tegutsemisperioodiga  kasvanud üheks Aussi suurimaks maasikataimede tootjaks. Põldudel lastakse maasikataimel keskeltläbi kolm aastat kasvada. Järgneb väljakündmine, inspekteerimine/kärpimine/pakendamine ning edasimüük väiksemas või suuremas koguses. Aasta aega tagasi, prognoosis ettevõtmise põhimees Wally Sweet, et nad turustavad 30 miljardit taime. Mina prognoosiksin, et tänu enda tugevale panusele, võivad nad 2017. aastal selle numbri lõdva näpuliigutusega kalkulaatoril vähemalt kolmega korrutada.

Meie vahetus käis kell 4.00-13.00. Iga hommik hakkas täpselt samamoodi: process manager, mullet manager ja veel mingi spetsialist kutsusid rahva lava ette ja tegid sorava briifingu eesootavast tööpäevast. Et mis sordiga on täna tegemist, mis ulatuses kriteeriumitele vastavat taime kärpida, milline taim aga hoopis utiliseerida. Ega nädala jooksul see jutt väga palju just ei varieerunud.

Taiwanlased, korealased, jaapanlased, hiinlased, sakslased, prantslased, itaallased, hollandlased ja eestlased kuulavad.
Asiaadid olid selle töö peale üldiselt osavad sepad. Valgetest inimestest kuulusid kiiremate hulka paar prantslast ja hollandlane.
Iga 3h tagant võimaldati töötajatele umbes pool tundi seljasirutuse, kehakinnituse või keha kergendamise pausi.

 Ega vastavalt kõrgharitud inimesele, nagu mina, midagi väga keerulist selle ameti juures ei olnudki otseselt. Nagu pildilt näha, oli see ülitäpselt kontrollitud sisekliimaga labor sisustatud tehnoloogia viimase malli järgi. Teise korruse töögrupp jaotas 200 liitristesse kalibreeritud tünnidesse sorteerimist vajavad taimed. Anumad sõitsid lindi peal üle ergonoomiliste tööpindade. Kui sobiv mahuti oli sinuni jõudnud, tuli vabastada põhjalukk ning hops, kukkusid inspekteerimist vajavad maasikataimed sinu tööpinnale.

Rahvusvahelise Maasikataimede Assotsiatsiooni standardi järgi, tuli ühte tray´sse mahutada 4 kimpu maasikataimi, igas kimbus 25 taime. Ülitäpselt sätestati igahommikusel briifingul minimaalne juurestiku pikkus ning ka vähim varte / lehtede arv.

 Töökeskkonna puhtuse eest vastutav tööjõud oli valdavalt sisse ostetud Somaaliast. Tegu oli päris produktiivsete spetsialistidega, igati õigustatud ost Sweet´side bisnessis. Samuti teostasid antud härrasmehed laborantide poolt utiliseerimisele visatud taimede pistelist kontrolli.
Väga võimalik, et kodumaal teostasid samad härrad ka kaubalaevade pistelist lasti- ja meeskonna kontrolli.

 Vaade töötlemiskeskusele

Vaade töötajate parklale

Kokkuvõtvalt võib öelda, et jõudsin Sweet´s Strawberry Runnersi hüvanguks töötada nädal aega. Täitsa tore ja huvitav nädal oli. Töö oli võrdlemisi meditatiivne, kuulad kõrvaklapist muusikat või ajad naabriga jutuvada ning muudkui inspekteerid, kärbid ja utiliseerid. Nagu võiski eeldada, aasia inimeste võrdlemisi kvantitatiivset töötulemit ma nädalaga päris ei saavutanud. Selle asemel näitasin neile tõelist Ida-Euroopa kvaliteeti ning võin uhkusega kinnitada, et minu käe all valminud taimekimpudel ei ole ohtu, et Colorado kartulimardikad ja lehetäid omavahel liitlasvägesid koondaks. Kindel kvaliteedimärgis. 13.04 andis Eesti Maasikataimede Kärpimise koondis kollektiivselt ja pidulikult oma töökaitsevahendid ning töötajakaardid SSR esindajale tagasi. Minu meelest jäid meie lahkumist saatma isegi seisvad ovatsioonid ning vanemate daamide silmanurgas võis näha ka heldimuse pisaraid. Ees ootasid vabade päevade näol Good Friday ja Easter Sunday. Pikalt muidugi ei saa loorberitele puhkama jääda, sest peatselt on vaja Austraalia puuvillatööstusesse murrang tuua. Mida aga võeti ette väikese vahepuhkusega, sellest juba järgmisel korral.

05.aprill - läksin üle piiri, peaaegu nagu Eston Kohver

5. aprill. Ütlesin hostelis tuttavamatele nägudele, et tavai praegu siis, klaarisin Margaretiga õhus rippuvad üürivõlad, ja panin enamvähem Newcastle küla serva poole ajama. Sisestasin Waze´i ka esialgu sihtkohaks Stanthorpe, kuna see Gerdi ja Katya bisness pidi seal lähedal käima. Ehk siis tuli sõita naaberosariiki, Queenslandi. No midagi sarnast nagu sõidaks Tartumaalt Jõgevamaale.

Waze näitas sellist pilti. No ennegi päevaga 600-700km ära hammustatud, hakkad aga vaikselt hommikul peale keerama ning õhtuks oled kohal. Linnaserva tanklas sai veel paak kurgumulguni bensut täis pandud, igaksjuhuks ostsin veel ühe liitri Castroli 5w30 lubrikanti, millest poole sumasin karterisse, rehvirõhud jne.

Maanteed ja sellega kaasnev taristu on vähemalt siin piirkonnas hästi välja ehitatud. Kõrvalolevalt pildilt on näha, et loorberitele puhkama pole jäädud ning pidevad ehitus- parandustööd maanteedel ka üsna tiheda vahega käisid. Aga õnneks hästi lühikeste juppide kaupa käisid need teetööd. Ei tea, mis tunne on seista stop/go märgiga tundide viisi keset kuuma asfaltteed, üleni kollases hi-vis riietuses, no et nagu kohe esimese 15 minutiga nahavähki ei saaks. Väga ei kibele ka, et järgi proovida tahaks.

Sellist pilti nägi teeäärsetes linnakestes palju, kus erinevad ülemaailmsed kiirsöögiputkad ühte hunnikusse kokku kuhjatud on. Esialgsel vaatlusel oleks nagu pildilt puudu veel: KFC, Domino´s ja noh ka kohalikud värgid RedRooster ja Eagle Boys Pizza. Siis oleks kompott täiuslik. Ega asjata ei kutsuta Austraaliat "UK variant Texasest", ja neid sarnasusi ameerikamaaga ikka on.

Sellised informatiivsed tahvlikesed on ka teede ääres. Kohati oli isegi iga 50km tagant. Et põhimõtteliselt kui sõidad kodu poole ja näed, et keegi usin ametnik on seieri vahepeal Catastrophicu peale väänanud, siis ära tikutoosi või välkari poole isegi vaata. Võid sellise kulupõlengu põhjustada, et pool osariiki maani maha põleb.

Üldiselt oli uudistamist ümberringi niipalju, et muudkui sõidad ja vahid karp lahti, paremale ja vasakule. Kõvemad vennad olid tasandikele oma veisekarjade ja hobuste kasvatamise rantšod püsti lükanud. Veelgi kõvemad, aga vbl mitte nii rahakad vennad, kuskile natuke künklikumale maatükile, lehmad lasevad nagu Alar Sikk mööda künkaid üles ja alla, ja nillivad ülbe pilguga otsa, et mis vennad siin omaarust mööda sõidavad.

Moonbi lookout. Selle kivimüraka otsast oli päris hea vaade, eelmine pilt oligi sealt otsast. Sisalikuline ei pidanud vajalikuks täitsa tippu ronida, ju ta oli piisavalt näinud juba siis.

Suurt rõhku pannakse sõiduväsimuse ennetamisele. Aga noh, eks siin osariigi siseselt saaks juba selliseid vahemaid läbida, mis Euroopa mõistes oleks näiteks Tallinnast Luksemburgini sõita. Pidevalt on teede ääres mahakeeramise taskud, paremal juhul taskud koos varjualuste, pinkide ja laudadega. Veelgi paremal juhul roadhouse lausa, kus saad tankida nii autot kui ka ennast, lasta hooldust teha või miks mitte ka midagi uuesti alla keevitada, mis näiteks autost irduma kippus.

Mägisematel teelõikudel jäid silma veel huvitavad sildid, et "ära blokeeri runaway truck rampi" või et "ära pargi escape rampi ette". Enne välja ei raalinud, et milles kühvel on, kuni nägin ühte. See nägi välja umbes selline (pilt google´st).






Et kui rekkal või roadtrainil pidurid saba panevad, või mina ei tea, äkki lihtsalt kui vunts ei viitsi enam edasi sõita, siis uhab masinaga vilinal rambist ülesse ja ongi rahu maapeal jälle. Sisemaa poole minnes nägi juba 3. täishaagisega roadtraine ka. Vahel võtavad need niimoodi vibama, et viimane haagis driftib suhteliselt suvalt teepeenra ja telgjoone vahet. Aga mäkketõusud tõmbavad nendel ikka hinge suht kinni, siis parim aeg mööda uhada, kui enne kuidagi ei õnnestu.
Teed on sisemaal kohati suht laines, löökauke ja külma/kuuma kerkemuhke täis. Ise peab ikka suhteliselt silm punnis peas nillima, et auto kõhualust lagedaks ei sõida. Maakohtade tanklates kütus kallim, aga tihtipeale tuleb pisar alla neelata ja veits tankida. Külast välja jõudes võib vastu vaadata silt, et lähima 150km jooksul enam bensiini ei müüda. Maal räägitakse muidugi mingit oma keelt. Väga ikka ära ei häki, et mida mingid vanad pässid kobisevad. Ütled viisakusest "rightio" või "no worries", ja tõmbad tanklast kaapsu.

Neid hüppavate loomade eest hoiatavaid silte on ka palju. Neid loomi on ka palju. Liiklusohutuse mardid isegi ütlevad, et kui midagi muud teha ei jõua, siis ärge ise küll kuskile metsa ega kaljult alla sodiks keerake oma autoga. Sulatage pigem otse kümpi, meil neid loomi jagub. Ja tõsi, jagub küll. Rohkem olen neid siiamaani tee ääres ja tee peal igasugustes poosides "puhkamas" näinud, nii kurb kui see ka pole. Aga paar tükki on otsustanud ikka õhtu- või hommikuhämaruses Toyota pidureid testida. Maapiirkondades oli ka natuke pikema prognoosiga silte, kängurutega tutvumise oht 100km ulatuses näiteks.






Mingi õhtuks kella seitsme ajal jõudsin sihtpunkti, Stanthorpe.. Eelmise küla õllepoest sai veel 6x375ml pack õlle külmkapist välja tiritud, see läks maksma 14AUD ehk natuke alla 10euro. Sellel õhtul läksin viskasin Stanthorpe Granite Court motellis jalad sirgu ja õlled külma. Järgmisel päeval pidi vabanema Warwickis karavanpargis tuttavate naaberkaravan. Aga sellest, mis toimus ettevõttes Sweet´s Strawberry Runners, juba järgmisel korral :D

01.aprill - 05.aprill - Newcastle, NSW

Suund Newcastle, NSW. Miks ma paagi pooltäis panin ? Mitte sellepärast et pangakontol oleks viimased 25EUR olnud, vaid kütuse hind siinsetes tanklates võib julgelt kõikuda mingi mõnikümmend senti. Vaatad et Shellis on kõige lahjema oktaanarvuga kütteliiter 1.3 AUD, kaks foorivahet edasi Metros hoopis 1.1 AUD (0.78EUR). Üldiselt linnas kütus odavam, maapiirkondades kallim. Kokkuvõtlikult siis natuke kallim kui onu Donaldi poolt juhitavas ´Muricas või Sheikh Mohammed bin Rashid Al Maktoumi riigis Dubais, aga siiski suht mõistlik hind.

Valida oli kahe marsruudi vahel, valisin selle kus teemaksu ei pea köhima, aga läheb kauem aega. Kus mul ikka kiiret. Sydneys olles sai bronnitud veel Newcastle Backpackersisse koht, reiting oli ok, piltidelt tundus ka päris ok koht olevat. Panin väikese varuga veel jõudmise ajaks 22.00 

Mitteametlikult on see Newcastle titulleeritud kui rahvaarvult Austraalia seitsmes linn. Ametlikult ei ole see linn, vaid Newcastle metropolitan area, mis koosneb peamiselt Newcastle ja Lake Macquarie haldusüksustest. Umbes nagu Espoo, et pidevalt mingi möll ja majad ja keskused, otsa ega äärt ei paista. Või siis nagu Lääne-Saare vald :D. Ühesõnaga tegu piisavalt suure kohaga, et seal oleksid ATO (maksuamet), RMS (maanteeamet), pangakontorid ja kõik muud hooned mis ikka linnastumisega kaasa käivad.

Suurem osa teest möödus pimedas, kahjuks ei näinud väga palju mis ümbruskonnas toimub, õnneks üllatas Toyota Vienta väga normaalsete tuledega. Kui kell oli juba uhkelt 22.00 läbi ja olin juba selle Lääne-Saare valla keskpunkti jõudnud, helistas Newcastle backpackersi adminn/haldusjuht/turundusjuht/ostujuht/müügijuht/projektijuht/finantsjuht/personalijuht/toitlustusjuht/programmijuht ja keskmiselt suure tõenäosusega ka auto/bussijuht Mitch, et kui kaugel ma omaarust olen. Omaarust olin suht lähedal ja ka navigeerimisäpi arust olin 3 km kaugusel, seega suurt probleemi ei olnud. Juba parkimine oli laadnamalt korraldatud kui Bondi Beach Surfside backpackersis, seal pidi auto ikka kuskile kiltsa kaugusele elumajade rajooni kõrvaltänavale viima, kui öösel tasuta parkida tahad. Newcastles öeldi et peaasi et enamvähem siia samale poole tänavat jätad - mõistlik. Toa nr oli 3A. Ühtlasi oli selles toas kolm nari, kolm seppa seal magasid, kolm kohta oli vaba. Minuga enamvähem samal ajal saabusid kaks napsitanud briti preilit, üks tõmbas suure hurraaga eluruumide koridoris igasuguseid uksi lahti, kuni sattus varuväljapääsu omale. Põmm, jackpot, signalisatsioon hakkas karjuma. Loomulikult olime sellest undavast koridorist kiiremini kadunud kui soe sitt lehma ihust. Mõned vennad said igaljuhul mitu õhtut youtubes kummituste videosid vaadata ja spekuleerida, et tõenäoliselt ikka mingi paranormaalne nähtus selle varuväljapääsu kallal käis. Ma ei hakanud ka nende illusioone purustama :D

Algselt oli plaan kuni 3.aprillini Newcastles olla, et siis saab lõpuks äkki maksuametis arvele ja autoregistreerimistega ühele poole. Ja jätkata teekonda Moree linna poole, kus pidi nagu enamvähem iga hetk algava puuvilla töötlemise hooajaks mingi positsiooni enamvähem hästitasustatud töökoht olemas olema. Suhtlesin ka Malaisias olles pidevalt Ashley gin (töötlemiskeskuse) manageriga, koguaeg rõhutati et nii kiire, nii kiire, palun tule nii ruttu kui võimalik, siis saab meditsiinilise kontrolli ära teha ja ametikohast rääkima hakata. 

2.aprilli hommikul oli multitalent Mitch office/vastuvõtu maja letist kadunud, tema asemel oli Margaret. Margaret hakkas kohe uurima, et kust ma siis niimoodi tulin ja et huvitav nimi see Joonas, ega ma Soomest pärit pole. Hakkasin siis seletama, et päris lähedale pakkus, et 80km Soomest üle mere on üks riik.... "Ja jaa, ma tean, ma ka eestlane" :D Et siis ei läinudki väga kaua aega, kui sai jälle eesti keelt rääkida, Eero "Margna" Spriit aktsenti vist veel ei jõudnud külge tekkida. Margaret täitis hostelis administreerimise ja perenaise kohuseid ja oli asjalik ja äge. Öö eest küsiti seal Newcastle Backpackersis mingi 23 eur umbes.

Maksuametis lahenesid ka asjad kuidagi omamoodi. Astun sirge seljaga uksest sisse, löön klõpsuga tossukannad kokku. Igas suuremas ametiasutuses on kohe mingi tädi tahvelarvutiga vastas, et tere, mis nimi, mis mureks. Ütlesin et tulin TFN numbrit tegema. Vaadati sellise hämmeldunud näoga otsa, nagu oleks tulnud maksuametisse eesnäärme kontrollile või midagi. Proovisin siis selgitada, et "ju nõuu, tii-eff-enn namber, aiv höörd tis iis nessessari tu teik täkses off mai säläri etc". Öeldi et alrightio. Sain nii kaua oodata, et kaalusin mitu korda juba, et võtaks läpaka kotist välja ja teeks selle TFN taotluse onlines ära. No, aga samas juba kohale tuldud, äkki tekib seal mingeid küsimusi, siis peaks nagunii kuskilt küsima jne. Lõpuks oli minu kord, väike smalltalk teenindajaga, et kust ma pärit olen jne. Ütles et ta on ka overseas born, küsisin et kus siis. Öeldi et UK´s, aga suht väikse lapsena tulid vanematega Austraaliasse elama. Ok väga vajalik ja huvitav info.
Vastasin igast küsimustele seal siis, ta vahepeal helistas kuskile peakontorisse, loomulikult ka selle inimesega oli aega telefoni otsas small-talkida, et mis siis nädalavahetusel tehti ja mis järgmisel nädalavahetusel ees ootamas on. Kogu selle pulli lõpuks, sain mingi väikese kaardikese mingi numbriga ja preili ütles et "Ok, te olete nüüd tööotsijate portaali sisse kantud, teie reference nr on siin lehe peal" :D . Ma ka mingi oot oot mida mida, ma tulin TFN numbrit taotlema tegelt, et siin läks küll tõlkes midagi kaduma veits. "Oooh, I see, siis te oleks pidanud näed sinna saali lõppu minema, seal on maksuametnike lauad." Real nice, thats awesome. Järgmine kord tean siis. Loomulikult ma ei läinud sinna saali lõppu, vaid tegin TFN taotluse netis 5 minutiga ära. 

Pangakontorit külastasin ka uuesti. Enne kui sain neid Tap&Pay ja Cardless Cash võlusid pangaäpis kasutama hakata, oli vaja kinnitada et minu isik ja minu nr ikka kooskõlas on. Kuna konto tegin Eestis, panin sinna ka Eesti tel nr. Eesti telefoni nr oli nende andmebaasis vaja minu kohaliku nr vastu vahetada. Seda ma ei saanud ise teha, sest siis saadeti mingi kinnituskood minu Eesti nr peale. No, samamoodi, tädi lendab uksele sahinal vastu, Hello, how are you. Hello, pretty good, how are you. Fine, thanks. Thats nice. No rääkisin mure ära, natuke aega sai siis jälle istuda ja elu üle järele mõelda. Tuli minu kord, rääkisin jutu ära teenindajale, ok pole probleemi ikka saame nr ära muuta. Kui see oli tehtud, hakkasin kohe telefonis proovima kas nüüd siis asi töötab. Eip, error, teie number ei vasta standarditele. Tegin igaksjuhuks telefonile resa, eip, sama pull. Pangateenindaja arvas, et ilmselt peab äpi maha installeerima ja siis peale installeerima, et siis tõmmatakse alla andmete uuendused. Tundus kuidagi kahtlasevõitu see selgitus, aga noh, tahaks ju asja korda saada. Uninstall, install, eip, samad jutud. Tädi hakkas siis lõpuks oma arvutist uurima ja oh imet, ta oli mu numbri lihtsalt valesti telefonist maha lugenud. Nice, tubli, no worries.

RMS, ehk siis Roads and Maritime Services ehk siis asutus kuhu lähed juhilubasid uuendama või autot arvele võtma. Sajan robinal uksest sisse, preili jällegi vastas, et päris ilus ilm õues ja kuidas ka härrasmehel nimi on ning kuidas nende asutus mulle kasulik võiks olla. No selge, et autot ümber vormistama, ahah ahah, pass on, auto rego ka. Siin on tavaks nii, et auto ost/müük kajastatakse sama paberi tagaküljel, mille saad siis automaksu ehk regot tasudes. A la, ostad oma autole pooleks aastaks Rego, saad kaasa paberi kus on sinu, sinu auto, rego kehtivuse, maksumuse andmed.  Müüd auto ühe kuu pärast maha, siis keerad sellel paberil teise külje, seal on kaks tabelit, tabelisse A ostja andmed, tabelisse B ostja ja müüja andmed, rebid paberi pooleks, müüja saab ühe , ostja teise poole. Me seda kujutava tegevuse rebimistehnikat tegema ei hakanud türklaste Acar´ide kodus, peretütar käis tegi kontoritoas koopia sellest paberist nende tarbeks lihtsalt.
Aga ühesõnaga, öeldi RMS´is et siiski on elukohta tõendavat paberit vaja, et muidu nagu ei lähe kaubaks nendega. Et küsigu ma oma hosteli põhibossi Mitchi käest, kindlasti ta on valmis midagi välja printima ja neile sobiks hästi. Vahepeal hostelisse tagasi jõudes, tuli Namoi Cottonist e-mail, et tsüklon Debbie ja vihmasadude ja tõenäoliselt ka ebatavaliselt kõrge veetaseme tõttu Nasva jões on ikkagi puuvilla hooaja algus edasi lükatud. No, tegelt see ei olnud üllatus, et iga hooajalise asjaga käivad delay´d ehk edasilükkamised käsikäes. Enne tehakse suur paanika, kiire kiire, aega pole, umbes et kombainidel ja traktoritel juba süüde sisse keeratud,  aga siis selgub järsku et aega lahvaalt käes.

Jäingi siis hoopis hostelisse õlut jooma, piljardit mängima. Margaret ja Mitch muidugi arvasid, et käigu ma parem ikkagi enne RMS´i külastamist pangas ära, pank prindib välja statemendi, kus sisaldub mu elukoht, tel nr. Ja et kui RMS ikka midagi veel küsib, siis öelgu ma et kamoon, ma olen work&holiday viisa peal, täna elan siin, järgmine nädal vbl juba seal, et stop busting my balls.

Järgmine päev läksin uuesti panka, ütlesin et RMS jaoks vaja steitmenti, prinditi. Läksin RMS´i, kus öeldi et no vabsjee kõva teema, et nüüd on kõik dokumendid tõesti olemas ja saame auto ümber vormistada. Vormistamine läks maksma mingi 55EUR, kuna endine omanik oli auto arvele võtnud kui pensionäri sõidutava masinana, nende Rego summa oli ümmargune null. Ma muidugi näitasin türklastele et ma oskan ka skeemitada, ütlesin et tavai, kirjutame auto ostuhinnaks 700AUD, mitte 1000AUD nagu tegelikult oli. Ma ei viitsi praegu uurima hakata, kas või kui palju ma võitsin sellega. Aga ilmselt tuhandeid, kui mitte miljoneid dollareid :D 

Mina ei kavatse pensionile jääda ega ka pensionäre igapäevaselt sõidutama hakata, seega tuli natuke jobimaksu maksta ümbervormistamise eest. Endiste omanike Rego kehtib kuni 03.05. siis tuleks mul 125EUR maksta poole aasta Rego eest. RMS ametnik muidugi pani ka lõpuks väikese tongi maha, et kas ma olen teadlik, et autol on vaja ka pink-slips ehk siis Roadworthy  ehk siis meie mõistes ülevaatus teha. Ma ütlesin et ma olen teadlik, et eelmine omanik oli selle teile digitaalselt saatnud. Mõned hiireklikid, ilmselt ta pidi ka ühe uue akna kuskil programmis avama, ma võin ainult ette kujutada kui tüütu lisaülesanne see olla võis. "Jep, teil on õigus, pink slips on tõesti olemas". 

Ok, kuna cottoni edasilükkamisega sai suurem kiire otsa, ütlesin Mitchile ka, et kle ma jään vbl mõned päevad kauemaks siia ikka. Enamus hosteli rahvast käis päeval kuskil linnapeal tööl. James käis kuskil midagi pahteldamas, Anneliese käis aga natuke esinduslikuma riietusega mingeid asju ajamas. Victor tuli ka tihtipeale õhtuti veloga linnapealt, nii et habe higine. Eelpool mainitud kaks briti plikat hoidsid suht omaette ja ei hänginud eriti õhtuti elutoas või grilli-pinksi-piljardi nurgas. Shawn ja mingi asiaadi välimusega vend käisid ka oranžide tunkedega vahel hostelist ära mingeid tehinguid tegemas. Üks kolmekümnendates belgia paar hängis ka meiega paar õhtut, aga siis panid bussiga Coffs Harbourisse ühel õhtul. Kohalik plika Jess oli meiega hostelis ainult ühel õhtul, väitis et oli nädalavahetusel käinud räppar DMX´i lugusid räppimas kuskil karaokes. 

näide DMX loomingust

Siis oli veel Tony, kes vabal ajal käis longboardiga sõitmas, aga oli õppinud füsioterapeut ja vahel naksutas seal teiste kaelasid ja selgasid, kes millegi üle kurtsid. Kaks noort sakslast olid ka, üks aitas samuti väidetavalt mingeid koristamise ja pesupesemise töid teha, et odavamalt ööbida. Teine aga ütles ühe piljardimängu ajal juttu ajades, et ilge koduigatsus on, Austraaliast ka kopp ees, rahad ka otsas, tahaks koju minna ja ülikooli mingit bisneksi õppima minna. Küsisin siis, et kaua noorhärra ka juba olnud on, ütles et 3 kuud. Kiitsin ideed takka, ütlesin et muidugi mine kui tunned et kopp ees on, miks siin vastutahtmist siis olla. Pane aga auto müüki Gumtreesse ja play the waiting game. Mingi õhtu oli veel suur ühine grillimine, kus siis kümneametimees ja hosteli peremees Mitch uhas grilli kuumaks ja kõik said süüa. Mingid Statoili kabanossi laadsed vorstid lükati pruuniks, sibulatükid grilliti ka kuldseks. Siis pandi see stuff kahe tavalise (röst)saiaviilu vahele, pritsiti sinepit, ketšupit, mayot või bbq kastet vahele ja visati lipsu taha. Et see pidigi selline tavaline vaatepilt olema, mis Austraalias sõnaga "barbecue" seostub. 

Ei aga muidu tore koht see Newcastle, meri ja järved ümberringi, inimesed surfavad, ujuvad, püüavad kala. Mõndadel liivadüünidel saab ka krossikate ja atv´de rutskad põhja keerata või siis 4wd masinatega paarutades liivamaterjali ümber paigutada. Õhtuti tõmmatakse kõrtside ja klubide uksed lahti, pannakse tuled vilkuma ja muss mürtsuma, nagu life käib. 

Newcastle rannapromenaad. Tuul tahtis silmanägemise ära viia

Vahepeal olin tuttavate eestlaste Gerdi ja Katyaga suhelnud, kes olid alates sügisest Aussis ja kes olid natuke rohkem pettunud, et Ashley ginis cotton järjekordselt  edasi lükati. Leidsin et olen puhanud piisavalt, nii Malaisias kolm nädalat kui ka Austraalias mõned päevad. Et lähen teen nendega samas bisnessis tööd ka natuke aja möödasaatmise mõttes. Et lähen teen sõna otseses mõttes vahelduseks käed mullaseks. Selleks ei pidanud eriti kaugele kolima, vähemalt Austraalia mõttes - natuke alla 700km sõitu. Aga sellest juba järgmises osas. 

31.märts - 01.aprill. Dokumentidega võõras linnas

Niisiis Malaisia kaardimängu ja puhkelaager saigi läbi. Pikalt ei viitsiks nagu vasakule ja paremale pläkutama jääda, aga väga tore riik, sõbralikud ja rõõmsad inimesed ümberringi, palav nagu saunas, suht odavalt ajab seal läbi ka. Mulle isiklikult meeldis kõige enam Tiomani saar, mis 70-ndatel oli Time Magazine poolt ära mainitud kui üks maailma ilusaimaid saari. Sinna tahaks täitsa tagasi minna. Üldiselt sai Malaisias kõvasti muuseumites ja haridusasutustes käidud, alkoholist ja muudest meelemürkidest hoidsime kauge kaarega kõrvale ning midagi eriti muud nagu ei meenugi :D

Sindi lennujaamas maandudes üllatas mind meeldivalt see, et mingeid erilisi protseduure nagu ei olnudki. Viisataotlust täites, jäi umbes selline mulje, et riiki sisenedes peavad seljas olema laborikittel, käes kummikindad ja suu ees respiraator. Et mitte mingi hinna eest ei tooks kaasa nende kariloomi, floorat-faunat või muid aborigeene kahjustavaid haigusi või baktereid. Igatahes tolliametnikud saapatalla või küünte alt mingit kolli otsima ei hakanud. Samamoodi ei küsitud viisa olemasolu tõendavaid dokumente, ega ka seda et kuhu, kui kauaks, kellega, millega, miks ma üldse lähen. Väga meeldiv. Paar marti tahtsid mingi distantsi tagant ikkagi korraks passi piiluda, lõpuks näidati et näe võta sealt Exit number 6 ja pane aga linnapeale jugama.

Lennujaamast lahkumiseks oli vaja mingit sõidukit. Kuna bussiga ei viitsinud oma kandamitega seiklema hakata, ja ega ka otsest sihtpunkti ju veel ei olnud kuhu minna, tundus mõistlikuim valik võtta päevaks rendikas ning sellega käia siis Commonwealthi pangas isikut tõendamas, kohalikus Laksu- ja Molliametis ehk siis ATO´s ning ka mingisse esimesse ööbimispaika jõuda. Kiire turu-uuring lennujaama rendipunktides näitas, et sealt on võimalik mingi väikeauto ööpäevaks saada 112 euroga. Selge, andke kellelegi teisele ja tavai-nägemist-headaega. Kuskilt autorendi portaalist sai siis broneeritud mingi Hyundai i20, lubati lennujaamast autorendini viiv East Coast Car Rental kirjadega kaunistatud mikrokas järgi saata ja olgu ma ainult valmis ja kannatlik. Sellisel teel renditud auto päevahind kahanes mingi 42 euroni. Umbes samasse suurusjärku oleks maksma läinud ainult üks sõit Uberiga näiteks lennujaamast maksuameti ukseni.

No tegelikult ei ole see valel pool istumine ja vasakul pool sõitmine nii keeruline midagi. Eks Malaisias käis ka asi samamoodi, aga kui väikesed rollerisõidud välja arvata, toimus seal ikkagi vaatluspraktika. Nüüd oli vaja ise praktiseerima hakata. Liiklus on pigem uimane ja rahulik, rämedat paarutamist ja rohelise fooritule süttides insta clutch-drop´e ja rehvivilinat eriti kuulda pole olnud. Suht kiiresti sai selgeks, et sellel reedel ma võin selle maksuameti külastamise mõtte maha matta ning uut töönädalat ootama jääda. Lennujaamas ootamisega, auto rentimisega ja ummikutes passimisega raiskasin ikka mitu tundi ära. Panka ka kiiret polnud, sest mitu Commonwealthi kontorit on ka laupäeval lahti. Seega sõitsin niisama ringi, erinevates linnaosades ning uudistasin vasakule ja paremale, et mis elu elatakse. Kuskilt suuremast SevenEleven tanklapoest ostsin kohaliku sim-kaardi ka ära, kes tunneb tungivat vajadust mulle helistada, siis numbrile +61 473 126 634 võite kirjutada või joonistada, see muidugi läheb mingid ühikut valuutat maksma. Näiteks onu Lembit näitas üles ülimat tehnilist taipu ja innovatiivsust ning helistas mulle hoopis Viber telefoniäpi vahendusel, kui ma alles Malaisias kandadelt varvastele kõikusin, polüetüleen kotike näpu otsas.

Esimeseks ööbimiskohaks sai valitud Bondi Beachil asuv Surfside Backpackers hostel. Olin kuulnud, et packerites hunnik inimesi ühes toas, jagatud peltad, duširuumid ja kööginurgad. Olin õigesti kuulnud. 5 nari oli toas, täpselt üks ülemine bunk oli vaba ning selle ma ka valisin. Ühikas elatud küll ju, väga uus ja šokeeriv kogemus see selles mõttes ei olnud. Õhtu jooksul naases sinna veel kundesid juurde, hommikuks olid narid ikka rahvast täis. Mingi britt vabandas seal veel hommikul kõigi ees, et ta preiliga öösel laekus, kui see kedagi häiris. Et ta läheb toob kõigile teed vähemalt kes soovivad. Ei häirinud, ei kuulnud, seega suurele teehommikule ei pretendeerinud. Sama briti käest uurisin veel, et kaua ta packeris hänginud on juba jne. Ütles et ei ta käib Sydneys tööl, et põhimõtteliselt elabki täitsa paikselt seal.

Kuna laupäev oli kätte jõudnud, siis pakkisin hostelist oma kolm asja kokku ning hakkasin vaikselt sättima Bankstowni linnaosas asuva Commonwealth pangakontori poole. Kuna eelmisel päeval sai see vasakul pool liiklemine juba enamvähem käppa, siis jõudsingi ilma suuremate ja ka väiksemate kahjudeta kohale, parkimisplatsi automaadist mingi 2h tasuta parkimist tõendav lipik kojamehe alla ning asusin Bankstowni Shopping Centre´st Commonwealthi kontorit otsima. Veits pidi diivani peal ootama, siis tahtis mingi tädi passi näha ja kaks sõna juttu puhuda ning oligi pangakonto täielikult avatud. Tegelikult tegin pangakonto avamisega algust juba Eestist, kandsin Transferwise vahendusel isegi harjutamise mõttes mingid summad peale. Ma lootsin oma lihtsameelsuses, et ka minunimeline pangakaart on juba kuskil leti peal ootel, aga ega ikka ei olnud küll. Õnneks ei ole pangakaardi puudumine vähemalt Commonwealthi puhul eriline probleem, suuremates poodides ja tanklates saab maksta NFC-toega nutitelefoni ja Commonwealth äpi Tap&Pay vahendusel. Trükid äppi oma pin-koodi, paned telefoni vastu kaardimakse terminali ja piiks-piiks arve makstud. Ja ka pangaautomaatidest saab ilma kaardita sularaha välja võtta, Commonwealth äpi funktsiooni Cardless Cash abil. Pole vigu, nagu Orissaare mees Priidu A ütleks.

Kuna rendiauto oli vaja peatselt tagastada, siis kiirelt edasisi käike analüüsides, otsustasin et mis ma siin Sydneys ikka passin ja argipäevasid ootan. Ostaks mingi sõiduki ära, kuhu ennast ja oma kraam ladustada ning alustaks äkki teekonda põhja poole. Leiab mõne kompaktsema ja rahulikuma linna ka, kus asju ajada ja peatuda. Seega viisin Hyundai ära ning asusin Gumtreed sirvima, kes ei tea siis tegu on mingi soov.ee laadse portaaliga, mis viivad omavahel kuulutuste abil kokku ostja ja müüja, rentniku ja rentija, andja ja võtja jne. Hoidsin juba Eestis olles natuke seal Gumtreel kätt pulsil, leiab ikka igasuguse hinna ja märgiga autosid. Austraalias mõni kuu kohapeal olnud tuttav Gert soovitas pigem jaapani masinate poole vaadata. Tõsi, Hondade, Nissanite, Toyotade segmendis oli valikut kõige rohkem ja hinnad kõige paremad. Saigi siis kõnesid tegema hakatud, eelkõige nende autode omanikele kelle kuulutuses ei kohanud lauseid et "mootoris on kolks", "klapikambri tihend vajaks vahetamist", "esimene käik ei lähe sisse", "viimane käik ei lähe sisse", "autol puudub ülevaatus/roadworthy", "juhipoolne uks ei avane" jne. Mõni müüja oli linnast ära, mõni auto oli müüdud. Aga ühe valge 97`aasta Toyota Vienta naisterahvast müüja oli väga vastutulelik, ütles et tulgu ma kasvõi kohe vaatama ja viigu ära. Uurisin veel et kuulutus oli kuidagi napisõnaline ja lühildane, et kas autol ka mõni sõitmist takistav viga küljes on. Öeldi et ega pole, anna raha, keera võtit ja sõida minema. Ütlesin tavai, ta ütles tavai. Tellisin omale Uberi järgi, telefoniäpp näitas et eeldatav sõidu maksumus äärelinna viisakasse rahulikku keskklassi elumajade rajooni Greystanes´i võib maksma minna umbes 50euri. Päris mitu korda mõtlesin sõidu jooksul, et nihuijassi kui selgub et see Toyota käima ei lähe või siis esimene või viimane käik sisse ei lähe, või siis plokikaane tihendit tänaval maja ees vahetama hakkama peab. Kui Nigeeriast pärit Uberi juht oli 50 minutit pedaale sõtkunud ja rooli väänanud, jõudsimegi õige maja ette, kus ka täitsa õige auto seisis. Müüja oli kõpsti majast väljas, takseerisime siis autot eest ja tagant, ülevalt ja alt. Kuskilt midagi otseselt ei rippunud, kuskilt midagi ei tilkunud, rehvid olid täis, pidurikettad polnud roostes. Õlivarras oli ainult natuke kuivavõitu. Küsisin et mis ta siis raha tahab saada, et umbes mul juba meelest läinud mis hinnaga tal kuulutuses oli. Küsiti, et palju ma maksan. Ma ütlesin et no tuhat dollarit maksan, kui asi liigub ja saame sellega kuskil pangaautomaadi juures käidud. Helistati abikaasale, kes lühikese türgikeelse arupidamise järel ütles et olgu siis tuhat, saab vähemalt saanist lahti. Auto läks ilusti käima, 3.0 liitrise V6 jorinal käisime pangaautomaadi juures ära ning läksime tuppa pabereid kirjutama. Peretütar tõi kaugele külalisele veel lahkelt coca-colat ja tõlkis automüüjaks tanki pandud emale ostu-müügi lepingust keerulisemaid sõnu türgi keelde. Igatahes peatselt lahkusin sealt majapidamisest tuhat dollarit vaesemana aga Toyota Vienta võrra rikkamana. Esimeseks tuuninguks oli liiter täissünteetilist Castrol 5w30 õli lähimast tanklast, mille peale õlivarras juba ka õliseks sai. Hindasin eelneva õlipuudulikkuse mitte eriti katastroofiliseks nähtuseks, mootor käis ju vaikselt ilma klapikambri klõbinateta või vändaliini kolksudeta, sinist suitsu ka tagant välja ei ajanud. Pool paaki kütet, rehvirõhu kontroll ka ning nii saigi laupäeva õhtupoolikul Waze navigeerimisäppi sisestatud sihtkohaks linnake Newcastle, NSW.

Parempoolne siis minu Toyota Vienta, sisuliselt siis Toyota Camry.