Sindi lennujaamas maandudes üllatas mind meeldivalt see, et mingeid erilisi protseduure nagu ei olnudki. Viisataotlust täites, jäi umbes selline mulje, et riiki sisenedes peavad seljas olema laborikittel, käes kummikindad ja suu ees respiraator. Et mitte mingi hinna eest ei tooks kaasa nende kariloomi, floorat-faunat või muid aborigeene kahjustavaid haigusi või baktereid. Igatahes tolliametnikud saapatalla või küünte alt mingit kolli otsima ei hakanud. Samamoodi ei küsitud viisa olemasolu tõendavaid dokumente, ega ka seda et kuhu, kui kauaks, kellega, millega, miks ma üldse lähen. Väga meeldiv. Paar marti tahtsid mingi distantsi tagant ikkagi korraks passi piiluda, lõpuks näidati et näe võta sealt Exit number 6 ja pane aga linnapeale jugama.
Lennujaamast lahkumiseks oli vaja mingit sõidukit. Kuna bussiga ei viitsinud oma kandamitega seiklema hakata, ja ega ka otsest sihtpunkti ju veel ei olnud kuhu minna, tundus mõistlikuim valik võtta päevaks rendikas ning sellega käia siis Commonwealthi pangas isikut tõendamas, kohalikus Laksu- ja Molliametis ehk siis ATO´s ning ka mingisse esimesse ööbimispaika jõuda. Kiire turu-uuring lennujaama rendipunktides näitas, et sealt on võimalik mingi väikeauto ööpäevaks saada 112 euroga. Selge, andke kellelegi teisele ja tavai-nägemist-headaega. Kuskilt autorendi portaalist sai siis broneeritud mingi Hyundai i20, lubati lennujaamast autorendini viiv East Coast Car Rental kirjadega kaunistatud mikrokas järgi saata ja olgu ma ainult valmis ja kannatlik. Sellisel teel renditud auto päevahind kahanes mingi 42 euroni. Umbes samasse suurusjärku oleks maksma läinud ainult üks sõit Uberiga näiteks lennujaamast maksuameti ukseni.
No tegelikult ei ole see valel pool istumine ja vasakul pool sõitmine nii keeruline midagi. Eks Malaisias käis ka asi samamoodi, aga kui väikesed rollerisõidud välja arvata, toimus seal ikkagi vaatluspraktika. Nüüd oli vaja ise praktiseerima hakata. Liiklus on pigem uimane ja rahulik, rämedat paarutamist ja rohelise fooritule süttides insta clutch-drop´e ja rehvivilinat eriti kuulda pole olnud. Suht kiiresti sai selgeks, et sellel reedel ma võin selle maksuameti külastamise mõtte maha matta ning uut töönädalat ootama jääda. Lennujaamas ootamisega, auto rentimisega ja ummikutes passimisega raiskasin ikka mitu tundi ära. Panka ka kiiret polnud, sest mitu Commonwealthi kontorit on ka laupäeval lahti. Seega sõitsin niisama ringi, erinevates linnaosades ning uudistasin vasakule ja paremale, et mis elu elatakse. Kuskilt suuremast SevenEleven tanklapoest ostsin kohaliku sim-kaardi ka ära, kes tunneb tungivat vajadust mulle helistada, siis numbrile +61 473 126 634 võite kirjutada või joonistada, see muidugi läheb mingid ühikut valuutat maksma. Näiteks onu Lembit näitas üles ülimat tehnilist taipu ja innovatiivsust ning helistas mulle hoopis Viber telefoniäpi vahendusel, kui ma alles Malaisias kandadelt varvastele kõikusin, polüetüleen kotike näpu otsas.
Esimeseks ööbimiskohaks sai valitud Bondi Beachil asuv Surfside Backpackers hostel. Olin kuulnud, et packerites hunnik inimesi ühes toas, jagatud peltad, duširuumid ja kööginurgad. Olin õigesti kuulnud. 5 nari oli toas, täpselt üks ülemine bunk oli vaba ning selle ma ka valisin. Ühikas elatud küll ju, väga uus ja šokeeriv kogemus see selles mõttes ei olnud. Õhtu jooksul naases sinna veel kundesid juurde, hommikuks olid narid ikka rahvast täis. Mingi britt vabandas seal veel hommikul kõigi ees, et ta preiliga öösel laekus, kui see kedagi häiris. Et ta läheb toob kõigile teed vähemalt kes soovivad. Ei häirinud, ei kuulnud, seega suurele teehommikule ei pretendeerinud. Sama briti käest uurisin veel, et kaua ta packeris hänginud on juba jne. Ütles et ei ta käib Sydneys tööl, et põhimõtteliselt elabki täitsa paikselt seal.
Kuna laupäev oli kätte jõudnud, siis pakkisin hostelist oma kolm asja kokku ning hakkasin vaikselt sättima Bankstowni linnaosas asuva Commonwealth pangakontori poole. Kuna eelmisel päeval sai see vasakul pool liiklemine juba enamvähem käppa, siis jõudsingi ilma suuremate ja ka väiksemate kahjudeta kohale, parkimisplatsi automaadist mingi 2h tasuta parkimist tõendav lipik kojamehe alla ning asusin Bankstowni Shopping Centre´st Commonwealthi kontorit otsima. Veits pidi diivani peal ootama, siis tahtis mingi tädi passi näha ja kaks sõna juttu puhuda ning oligi pangakonto täielikult avatud. Tegelikult tegin pangakonto avamisega algust juba Eestist, kandsin Transferwise vahendusel isegi harjutamise mõttes mingid summad peale. Ma lootsin oma lihtsameelsuses, et ka minunimeline pangakaart on juba kuskil leti peal ootel, aga ega ikka ei olnud küll. Õnneks ei ole pangakaardi puudumine vähemalt Commonwealthi puhul eriline probleem, suuremates poodides ja tanklates saab maksta NFC-toega nutitelefoni ja Commonwealth äpi Tap&Pay vahendusel. Trükid äppi oma pin-koodi, paned telefoni vastu kaardimakse terminali ja piiks-piiks arve makstud. Ja ka pangaautomaatidest saab ilma kaardita sularaha välja võtta, Commonwealth äpi funktsiooni Cardless Cash abil. Pole vigu, nagu Orissaare mees Priidu A ütleks.
Kuna rendiauto oli vaja peatselt tagastada, siis kiirelt edasisi käike analüüsides, otsustasin et mis ma siin Sydneys ikka passin ja argipäevasid ootan. Ostaks mingi sõiduki ära, kuhu ennast ja oma kraam ladustada ning alustaks äkki teekonda põhja poole. Leiab mõne kompaktsema ja rahulikuma linna ka, kus asju ajada ja peatuda. Seega viisin Hyundai ära ning asusin Gumtreed sirvima, kes ei tea siis tegu on mingi soov.ee laadse portaaliga, mis viivad omavahel kuulutuste abil kokku ostja ja müüja, rentniku ja rentija, andja ja võtja jne. Hoidsin juba Eestis olles natuke seal Gumtreel kätt pulsil, leiab ikka igasuguse hinna ja märgiga autosid. Austraalias mõni kuu kohapeal olnud tuttav Gert soovitas pigem jaapani masinate poole vaadata. Tõsi, Hondade, Nissanite, Toyotade segmendis oli valikut kõige rohkem ja hinnad kõige paremad. Saigi siis kõnesid tegema hakatud, eelkõige nende autode omanikele kelle kuulutuses ei kohanud lauseid et "mootoris on kolks", "klapikambri tihend vajaks vahetamist", "esimene käik ei lähe sisse", "viimane käik ei lähe sisse", "autol puudub ülevaatus/roadworthy", "juhipoolne uks ei avane" jne. Mõni müüja oli linnast ära, mõni auto oli müüdud. Aga ühe valge 97`aasta Toyota Vienta naisterahvast müüja oli väga vastutulelik, ütles et tulgu ma kasvõi kohe vaatama ja viigu ära. Uurisin veel et kuulutus oli kuidagi napisõnaline ja lühildane, et kas autol ka mõni sõitmist takistav viga küljes on. Öeldi et ega pole, anna raha, keera võtit ja sõida minema. Ütlesin tavai, ta ütles tavai. Tellisin omale Uberi järgi, telefoniäpp näitas et eeldatav sõidu maksumus äärelinna viisakasse rahulikku keskklassi elumajade rajooni Greystanes´i võib maksma minna umbes 50euri. Päris mitu korda mõtlesin sõidu jooksul, et nihuijassi kui selgub et see Toyota käima ei lähe või siis esimene või viimane käik sisse ei lähe, või siis plokikaane tihendit tänaval maja ees vahetama hakkama peab. Kui Nigeeriast pärit Uberi juht oli 50 minutit pedaale sõtkunud ja rooli väänanud, jõudsimegi õige maja ette, kus ka täitsa õige auto seisis. Müüja oli kõpsti majast väljas, takseerisime siis autot eest ja tagant, ülevalt ja alt. Kuskilt midagi otseselt ei rippunud, kuskilt midagi ei tilkunud, rehvid olid täis, pidurikettad polnud roostes. Õlivarras oli ainult natuke kuivavõitu. Küsisin et mis ta siis raha tahab saada, et umbes mul juba meelest läinud mis hinnaga tal kuulutuses oli. Küsiti, et palju ma maksan. Ma ütlesin et no tuhat dollarit maksan, kui asi liigub ja saame sellega kuskil pangaautomaadi juures käidud. Helistati abikaasale, kes lühikese türgikeelse arupidamise järel ütles et olgu siis tuhat, saab vähemalt saanist lahti. Auto läks ilusti käima, 3.0 liitrise V6 jorinal käisime pangaautomaadi juures ära ning läksime tuppa pabereid kirjutama. Peretütar tõi kaugele külalisele veel lahkelt coca-colat ja tõlkis automüüjaks tanki pandud emale ostu-müügi lepingust keerulisemaid sõnu türgi keelde. Igatahes peatselt lahkusin sealt majapidamisest tuhat dollarit vaesemana aga Toyota Vienta võrra rikkamana. Esimeseks tuuninguks oli liiter täissünteetilist Castrol 5w30 õli lähimast tanklast, mille peale õlivarras juba ka õliseks sai. Hindasin eelneva õlipuudulikkuse mitte eriti katastroofiliseks nähtuseks, mootor käis ju vaikselt ilma klapikambri klõbinateta või vändaliini kolksudeta, sinist suitsu ka tagant välja ei ajanud. Pool paaki kütet, rehvirõhu kontroll ka ning nii saigi laupäeva õhtupoolikul Waze navigeerimisäppi sisestatud sihtkohaks linnake Newcastle, NSW.
 |
| Parempoolne siis minu Toyota Vienta, sisuliselt siis Toyota Camry. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar