05.aprill - läksin üle piiri, peaaegu nagu Eston Kohver

5. aprill. Ütlesin hostelis tuttavamatele nägudele, et tavai praegu siis, klaarisin Margaretiga õhus rippuvad üürivõlad, ja panin enamvähem Newcastle küla serva poole ajama. Sisestasin Waze´i ka esialgu sihtkohaks Stanthorpe, kuna see Gerdi ja Katya bisness pidi seal lähedal käima. Ehk siis tuli sõita naaberosariiki, Queenslandi. No midagi sarnast nagu sõidaks Tartumaalt Jõgevamaale.

Waze näitas sellist pilti. No ennegi päevaga 600-700km ära hammustatud, hakkad aga vaikselt hommikul peale keerama ning õhtuks oled kohal. Linnaserva tanklas sai veel paak kurgumulguni bensut täis pandud, igaksjuhuks ostsin veel ühe liitri Castroli 5w30 lubrikanti, millest poole sumasin karterisse, rehvirõhud jne.

Maanteed ja sellega kaasnev taristu on vähemalt siin piirkonnas hästi välja ehitatud. Kõrvalolevalt pildilt on näha, et loorberitele puhkama pole jäädud ning pidevad ehitus- parandustööd maanteedel ka üsna tiheda vahega käisid. Aga õnneks hästi lühikeste juppide kaupa käisid need teetööd. Ei tea, mis tunne on seista stop/go märgiga tundide viisi keset kuuma asfaltteed, üleni kollases hi-vis riietuses, no et nagu kohe esimese 15 minutiga nahavähki ei saaks. Väga ei kibele ka, et järgi proovida tahaks.

Sellist pilti nägi teeäärsetes linnakestes palju, kus erinevad ülemaailmsed kiirsöögiputkad ühte hunnikusse kokku kuhjatud on. Esialgsel vaatlusel oleks nagu pildilt puudu veel: KFC, Domino´s ja noh ka kohalikud värgid RedRooster ja Eagle Boys Pizza. Siis oleks kompott täiuslik. Ega asjata ei kutsuta Austraaliat "UK variant Texasest", ja neid sarnasusi ameerikamaaga ikka on.

Sellised informatiivsed tahvlikesed on ka teede ääres. Kohati oli isegi iga 50km tagant. Et põhimõtteliselt kui sõidad kodu poole ja näed, et keegi usin ametnik on seieri vahepeal Catastrophicu peale väänanud, siis ära tikutoosi või välkari poole isegi vaata. Võid sellise kulupõlengu põhjustada, et pool osariiki maani maha põleb.

Üldiselt oli uudistamist ümberringi niipalju, et muudkui sõidad ja vahid karp lahti, paremale ja vasakule. Kõvemad vennad olid tasandikele oma veisekarjade ja hobuste kasvatamise rantšod püsti lükanud. Veelgi kõvemad, aga vbl mitte nii rahakad vennad, kuskile natuke künklikumale maatükile, lehmad lasevad nagu Alar Sikk mööda künkaid üles ja alla, ja nillivad ülbe pilguga otsa, et mis vennad siin omaarust mööda sõidavad.

Moonbi lookout. Selle kivimüraka otsast oli päris hea vaade, eelmine pilt oligi sealt otsast. Sisalikuline ei pidanud vajalikuks täitsa tippu ronida, ju ta oli piisavalt näinud juba siis.

Suurt rõhku pannakse sõiduväsimuse ennetamisele. Aga noh, eks siin osariigi siseselt saaks juba selliseid vahemaid läbida, mis Euroopa mõistes oleks näiteks Tallinnast Luksemburgini sõita. Pidevalt on teede ääres mahakeeramise taskud, paremal juhul taskud koos varjualuste, pinkide ja laudadega. Veelgi paremal juhul roadhouse lausa, kus saad tankida nii autot kui ka ennast, lasta hooldust teha või miks mitte ka midagi uuesti alla keevitada, mis näiteks autost irduma kippus.

Mägisematel teelõikudel jäid silma veel huvitavad sildid, et "ära blokeeri runaway truck rampi" või et "ära pargi escape rampi ette". Enne välja ei raalinud, et milles kühvel on, kuni nägin ühte. See nägi välja umbes selline (pilt google´st).






Et kui rekkal või roadtrainil pidurid saba panevad, või mina ei tea, äkki lihtsalt kui vunts ei viitsi enam edasi sõita, siis uhab masinaga vilinal rambist ülesse ja ongi rahu maapeal jälle. Sisemaa poole minnes nägi juba 3. täishaagisega roadtraine ka. Vahel võtavad need niimoodi vibama, et viimane haagis driftib suhteliselt suvalt teepeenra ja telgjoone vahet. Aga mäkketõusud tõmbavad nendel ikka hinge suht kinni, siis parim aeg mööda uhada, kui enne kuidagi ei õnnestu.
Teed on sisemaal kohati suht laines, löökauke ja külma/kuuma kerkemuhke täis. Ise peab ikka suhteliselt silm punnis peas nillima, et auto kõhualust lagedaks ei sõida. Maakohtade tanklates kütus kallim, aga tihtipeale tuleb pisar alla neelata ja veits tankida. Külast välja jõudes võib vastu vaadata silt, et lähima 150km jooksul enam bensiini ei müüda. Maal räägitakse muidugi mingit oma keelt. Väga ikka ära ei häki, et mida mingid vanad pässid kobisevad. Ütled viisakusest "rightio" või "no worries", ja tõmbad tanklast kaapsu.

Neid hüppavate loomade eest hoiatavaid silte on ka palju. Neid loomi on ka palju. Liiklusohutuse mardid isegi ütlevad, et kui midagi muud teha ei jõua, siis ärge ise küll kuskile metsa ega kaljult alla sodiks keerake oma autoga. Sulatage pigem otse kümpi, meil neid loomi jagub. Ja tõsi, jagub küll. Rohkem olen neid siiamaani tee ääres ja tee peal igasugustes poosides "puhkamas" näinud, nii kurb kui see ka pole. Aga paar tükki on otsustanud ikka õhtu- või hommikuhämaruses Toyota pidureid testida. Maapiirkondades oli ka natuke pikema prognoosiga silte, kängurutega tutvumise oht 100km ulatuses näiteks.






Mingi õhtuks kella seitsme ajal jõudsin sihtpunkti, Stanthorpe.. Eelmise küla õllepoest sai veel 6x375ml pack õlle külmkapist välja tiritud, see läks maksma 14AUD ehk natuke alla 10euro. Sellel õhtul läksin viskasin Stanthorpe Granite Court motellis jalad sirgu ja õlled külma. Järgmisel päeval pidi vabanema Warwickis karavanpargis tuttavate naaberkaravan. Aga sellest, mis toimus ettevõttes Sweet´s Strawberry Runners, juba järgmisel korral :D